„Tegemist on suure šokiga valitseva partei legitiimsusele. Ma arvan, et seda võib võrrelda juba 1989. aasta 4. juuni vahejuhtumiga. Just nii suureks võib seda pidada,” ütles Hiina ekspert Rong Jian, viidates sadade protestijate mahasurumisele ja tapmisele toona Tiananmeni väljakul. „Tema (Xi -toim) võimekuses võimu enda kontrolli alla hoida ei tasu kahelda, kuid just selle kontrollimise viis ning tagajärjed on kahjustanud tema legitiimsust ja mainet.”

Xi on ise tunnistanud, mis on kaalul, nimetades haiguspuhangut oluliseks proovikiviks Hiina süsteemile ja võimekusele seda valitseda.

Kuid kui võitlus koroonaviirusega intensiivistus, otsustas Xi nimetada hoopis riigi tähtsuselt teise liidri Li Keqiangi operatiivrühma juhiks, kes tegeleb tekkinud hädaolukorraga, muutes viimase valitsuse esindajaks avalikkuse ees. Just Li Keqiang oli see, kes sõitis viirusepuhangu epitsentrisse Wuhani, et külastada sealseid arste.

Xi kadus avalikkuse eest mitmeks päevaks - selles ei ole midagi pretsedenditut, ehkki see paistis sedapuhku hästi silma, sest varasemalt on Hiina riigijuhid kasutanud kriisihetki ühtusele rõhumiseks. Valitsuse kindla kontrolli alla olevad Hiina riigitelevisioon ja ajalehed kajastavad pea alati Xi igat sammu.

Xi tagasitõmbumine tähelepanu keskpunktist, oli ekspertide arvates märk viimase püüdlusest isoleerida end viirusevastasest võitlusest, mis võib näida ebaõnnestumisena ja päädida avalikkuse pahameelega. Ometi on Xi konsolideerinud kodumaal võimu, lükates kõrvale või vabanedes pea kõigist konkurendidest, mistõttu on rahval vähe inimesi, keda süüdistada, kui midagi peaks minema valesti.

"Ma arvan, et poliitiliselt on ta avastanud, et diktaatorliku võimutäiuse omamisel on negatiivne külg, mis tähendab, et kui asjad lähevad valesti või kui neil on suur oht minna valesti, tuleb tal ka kogu vastutus enda kanda võtta," ütles San Diego ülikooli professor Victor Shih, kes tegeleb Hiina poliitika uurimisega.

Valdavale osale riigi elanikest on öeldud, et nad jääksid koju. Ka tehased jäävad suletuks ja lennuettevõtjad on lennud Hiinasse suuresti peatanud. Asjatundjad hoiatavad, et koroonaviirus võib majandusele kõva hoobi anda, kui seda kiiresti kontrolli alla ei saada.

Valitsusel on samal ajal aga probleeme narratiivi kontrollimisega. Xi seisab silmitsi ebatavaliselt terava avaliku rahulolematusega, mida isegi Hiina võimas tsensuuriaparaat pole suutnud täielikult lämmatada.

Wuhanis tegutsenud silmaarsti doktor Li Wenliangi surm, kes juba detsembris oma kolleege võimaliku uue viirusepuhangu eest hoiatas, ent politsei poolt seejärel kinni võeti, on vallandanud pahameele valitsuse tegevuse üle. Hiina akadeemikud on Li surma järel teinud vähemalt kaks petitsiooni, milles kutsutakse üles sõnavabadusele.

Kui Xi väljub sellest kriisist poliitiliselt ebakindlana, on tagajärjed ettearvamatud. Ta võib muutuda avatumaks kompromisside suhtes partei eliidiga, ent ka jätkata oma senist tegevust ainuvõimu kindlustamiseks. 2022. aastal loodab Xi alustada oma kolmandat ametiaega Hiina kommunistliku partei juhina. 2018. aastal kaotas ta põhiseadusest piirangu, mis sundinuks ka kahe ametiaja järel kohalt lahkuma.