Soome sotsiaal- ja terviseministeeriumi teatel otsustavad omavalitsused iseseisvalt, millist toetust igaüks erandlikest oludest tulev laps – või pere – vajab. Neid võtavad vastu näiteks lastekaitsetöötajad, vahendab Yle Uutiset.

„Vajadused võivad olla erinevad. Võib olla füüsilisi terviseprobleeme ja kindlasti ka traumakogemusi. Oluline on, et lastekaitse korraldaks lapse keskkonna nii, et see on turvaline,” ütles sotsiaal- ja terviseministeeriumi sotsiaalnõunik Marjo Malja.

Malja sõnul ei ole omavalitsustele antud mingeid ühiseid juhiseid selle kohta, kuidas peaks lapsed Soome kultuuri ja ühiskonda sisse sulatama. Eesmärk on, et tavaelu algaks võimalikult kiiresti pärast akuutseid toetustegevusi. Malja peab tähtsaks, et kaitstaks laste privaatsust.

„Lapsed on süütud sündmustes, mille keskele nad on sattunud. On tähtis kaitsta neid tarbetu avalikkuse ja sildistamise eest,” ütles Malja.

Malja rõhutas, et Soomes on oskusi ka väga raskete traumade all kannatavate laste aitamiseks.

Yle küsis teisipäeval Helsingi ja Uusimaa ravipiirkonnalt (HUS), kuidas on seal laste tulekuks valmistutud.

„Ma ei saa öelda, millist abi nad vajavad. Seda ei saa hinnata lapsega kohtumata. Psüühilist seisundit on võimatu hinnata ebamääraste asjaolude põhjal. Kui räägime väga traumaatilistest oludest tulevatest lastest, on esimene asi korraldada neile turvaline igapäevaelu,” ütles HUS-i lastepsühhiaatia suuna juht Leena Repokari.

Organisatsioon Päästke Lapsed hindas teisipäeval, et Al-Holi lapsed on olnud ulatusliku ajupesu objektid. Sama meelt on kohtupsühholoog Pia Puolakka.

„Kui keskkond on rajatud teatud ideoloogiale, ei saa see jätta lapsi mõjutamata,” märkis Puolakka.

Ajupesu all mõeldakse süstemaatilist, manipuleerivat ja hirmu kaudu toimuvat mõttemaailma kujundamist, mille juures söödetakse inimesele erinevaid uskumusi ja arusaamu. Ei ole teada, millises eas on see Al-Holi laste puhul alanud. Puolakka hinnangul on need juhtumid igal juhul keerulised ja vajalik on pikaaegne spetsialistide abi.

„Laste abivajadust ei saa pisendada. Mida varasemas faasis uskumuste söötmine algab, seda nõrgem on lapse hindamisvõime. Näiteks mõnedes usulahkudes algab see juba väga väikesena,” ütles Puolakka.

Ajupesu „lammutamine” ei ole Puolakka sõnul kerge ega kiire protsess. Tema hinnangul on jutt pigem aastatest kui kuudest.

„Sõltub sellest, kui kaua laps on ideoloogiaga kokku puutunud ja mida ta on näinud. Teisalt võib lapse ja noore eelis olla see, et nende meel on mõlemas suunas paindlik,” ütles Puolakka.

Uskumuste üle vaidlemine või riidlemine ei aita.

„Alguses püütakse olukord stabiliseerida. Seejärel võib hakata uurima vaateid, millesse laps on uskunud ja miks. Mõeldakse, kas neile võib olla alternatiive. Kellegi pead ei saa pöörata ilma enda motivatsioonita,” rääkis Puolakka.

Puolakka arvates on tähtis, et laste enesetunnet jälgitakse aktiivselt ja võimalikesse probleemidesse sekkutakse kiiresti näiteks koolis. Üks ravimeetod on kindlustada, et laps leiab uues elus uusi huviobjekte.

„Äravõetu asemele peab pakkuma midagi muud. Näitama, et elul on head või isegi paremat pakkuda kui varem. Muidu võib laps kaotada oma elust selle vähesegi tähenduse, mis ideoloogia kaudu on olnud,” ütles Puolakka.