Lužkov oli surres 84-aastane.

Interfaxi teatel sai Lužkovist Moskva teine linnapea pärast Gavriil Popovi. Lužkovi valitsemiseajal arenes Moskvas märkimisväärselt kaubandus, hakkasid toimuma meefestivalid ja pensionärid hakkasid saama „Lužkovi lisa”. Linnas taastati mitmed mälestusmärgid, sealhulgas Lunastaja Kristuse kirik, Kaasani Jumalaema Ikooni kirik Punasel väljakul jt. Samas algas ajalooliste hoonete massiline lammutamine ja pilvelõhkujate ehitamine. Arhitektuuris tekkis niinimetatud Lužkovi stiil.

2010. aasta 28. septembril vabastas Lužkovi linnapea ametist tollane Venemaa president Dmitri Medvedev „seoses usalduse kadumisega”. Sellist sõnastust kasutati Venemaal esimest korda. Juuli lõpus ja augustis oli Moskvas haruldane palavus, millele lisandus linnalähedaste turbarabade põlengute suits. Suremus linnas kasvas märgatavalt. Lužkov ei katkestanud kohe oma puhkust ja meedias teatati, et Kremlis oldi sellega rahulolematud.

Pärast seda tegeles Lužkov mesindusega ja nimetas end intervjuus talupidajaks. Lužkov tegeles ka äriga Kaliningradi oblastis ja tema naine, ettevõtja Jelena Baturina siirdus Euroopasse.

Lužkov sündis Moskvas 1936. aasta 21. septembril. 1958. aastal lõpetas ta Moskva Gubkini-nimelise nafta- ja gaasiinstituudi insener-mehaaniku erialal. Pärast seda töötas Lužkov Petrovi-nimelises plastmasside teadusliku uurimise instituudis ja alates 1963. aastast Nõukogude Liidu keemiatööstuse ministeeriumis. 1975. aastal sai Lužkovist Babuškino rajooninõukogu liige ja kaks aastat hiljem valiti ta Moskva linnanõukokku, kus istus 1990. aastani. Aastatel 1987-1990 oli Lužkov Vene NFSV ülemnõukogu liige.