Taoline järeldus tehti pärast suurimat selletaolist uuringut, mille viis läbi loodushoiuorganisatsioon IUCN, vahendab uudistekanal BBC.

Kuigi toitainete vähenemine on teada olnud aastakümneid, väidavad teadlased, et kliimamuutused muudavad hapnikuvaeguse veelgi hullemaks.

700 ookeanipaika ägab hetkel madala hapnikusisalduse all. 1960ndatel oli neid paiku kõigest 45.

Teadlaste sõnul ohustab toitainete ja hapniku vähenemine mitmeid liike, sealhulgas tuunikalu, marliine ja haisid.

On teada, et ookeanidesse voolavad farmide ja tööstuste kemikaalid, nagu lämmastik ja fosfor, mõjutavad juba ammu merevee hapniku taset ja on endiselt peamiseks teguriks, eriti rannikute lähedal.

Viimastel aastatel on kliimamuutustest tulenev oht aga suurenenud.

Kuna kasvuhooneefekti tugevdades eraldub rohkem süsihappegaasi, neelavad ookeanid suure osa soojusest. Soojem vesi aga mahutab omakorda vähem hapnikku. Teadlaste hinnangul vähenes aastatel 1960–2010 ookeanides lahustunud gaasi kogus 2% võrra.

See ei pruugi tunduda väga suure numbrina, ent tuleb tähele panna, et tegemist on globaalse keskmisega. Mõnes troopilises piirkonnas võib kadu ulatuda kuni 40%-ni.

Isegi väikesed muudatused võivad mereelu märkimisväärselt mõjutada. Niisiis eelistavad vähem hapnikuvabad veed selliseid liike nagu millimallikas, kuid ei ole nii head suuremate kiirelt ujuvate liikide, näiteks tuunikala jaoks.

"Oleme hapnikuvähesusest teada saanud, kuid me pole veel teadnud seoseid kliimamuutustega ja see on tõesti murettekitav," ütles Minna Epps IUCN-ist.

"Hapniku langus pole mitte ainult neljakordistunud viimase 50 aasta jooksul, vaid jätkab vähenemist isegi parima emissioonide stsenaariumi täitumise korral. "

Selliste liikide jaoks nagu tuunikala, marliin ja mõned haid, kes on hapniku puuduse suhtes eriti tundlikud, on see halb uudis.

Taolistel suurematel kaladel on suurem energiavajadus. Autorite sõnul on need loomad hakanud liikuma merede madalatesse pinnakihtidesse, kus lahustub rohkem süsihappegaasi. Kuid see muudab liigid liigse kalapüügi suhtes palju haavatavamaks.

Kui riigid jätkavad tavapärase lähenemisviisiga heitkogustele, kaotavad maailma ookeanid 2100. aastaks 3-4% hapnikust.

Tõenäoliselt on see näitaja halvem maailma troopilistes piirkondades. Hapnikulangus on tõsisem ookeanide ülemistes kihtides, mis on bioloogilise mitmekesisuse poolest rikkaimad.

"Kui hapnik otsa saab, tähendab see elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadu," ütles Minna Epps.

Ookeanide olukorra muutmine lasub maailma poliitilistel juhtidel, mistõttu avaldati raport COP25 kliimakohtumisel.

"Ookeanide hapnikuvaesus ohustab mereökosüsteeme, mis on juba nende soojenemise ja hapestumise tõttu stressis," ütles Dan Laffoley, raporti kaastoimetaja.

"Hapnikuvaeste piirkondade murettekitava laienemise peatamiseks peame otsustavalt vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid, samuti põllumajandusest ja muudest harudest tulenevat saastet."