Pingete kasv Venemaa ja lääne vahel viimastel aastatel on Brandsi sõnul paljastanud põhiprobleemi: NATO-l ei ole võimekust hoida ära Vene jõudude kiire Eestist, Lätist ja Leedust ülerullimine. Vene sissetungijad oleksid Balti pealinnade väravates 2-3 päevaga ning olemasolevad NATO jõud regioonis hävitataks või tõrjutaks kõrvale. NATO võiks vastata, mobiliseerudes pikemaks sõjaks Balti riikide vabastamiseks, aga see nõuaks verist ja ohtlikku sõjalist kampaaniat. See kampaania nõuaks sihtmärkide, näiteks õhutõrjesüsteemide ründamist ka Venemaal ning Vene võimekuste mahasurumist Kaliningradi oblastis, märgib Brands.

Sedalaadi NATO vasturünnak on pealegi olukord, mille tagasitõrjumiseks Vene tuumadoktriin näib mõeldud olevatki, kirjutab Brands. Vene ametnikud mõistavad, et Venemaa kaotaks pika sõja NATO vastu. Eriti ärevaks teeb neid võimalus, et NATO kasutaks oma suuremaid sõjalisi võimekusi konventsionaalseteks rünnakuteks Venemaa territooriumil. Niisiis on Kreml märku andnud, et võib anda piiratud tuumalööke, võib-olla „näidislöögi” kuskil Atlandi ookeanil või NATO vägede vastu lahinguväljal, et sundida allianssi tegema rahu Moskva tingimustel, kirjutab Brands. Seda kontseptsiooni tuntakse Brandsi sõnul nimega „eskaleeri, et deeskaleerida” ja on üha rohkem tõendeid, et venelastel on sellega tõsi taga.

NATO-Venemaa sõda võib seega muutuda tuumasõjaks, kui Venemaa „eskaleerib”, et säilitada see, mille ta on konflikti alguses võitnud. Asi võib Brandsi sõnul tuumasõjaks minna ka teisel viisil: kui USA ja NATO algatavad oma piiratud tuumarünnakud Vene vägede vastu, et takistada Balti riikide vallutamist. Isegi piiratud tuumarelvade kasutamine tõstatab edasise eskaleerumise küsimuse: kas tuumalävepaku ületamine viib, kas tahtliku valiku või valearvestuse kaudu, üldise tuumasõjani mandritevaheliste ballistiliste rakettide, strateegiliste pommitajate ja apokalüptilise hävinguga?

Mida siis teha, küsib Brands. Üks võimalus on tema sõnul see, et lääs tõmbub tagasi, tunnistab, et igasugune mäng, mis hõlmab tuumasõja võimalust Balti riikide pärast, ei vääri küünlaid. USA jääks ju ellu ja saaks suurepäraselt hakkama ka maailmas, kus Venemaa valitseb Eesti, Läti ja Leedu üle, nagu ta sai külma sõja ajal. Probleem on aga selles, et Balti riikide kaitsmata jätmine muudab väärtusetuks artikli 5, millel NATO põhineb. See õõnestaks laiemat liitude süsteemi, mis on taganud rahu ja stabiilsuse palju aastakümneid.

Teine võimalus, mida rõhutati 2018. aasta Pentagoni tuumajõudude seisu ülevaates, oleks luua piiratud tuumalöökide võimalused heidutuse suurendamiseks, et Venemaa ei kasutaks „eskaleeri, et deeskaleerida” strateegiat, märgib Brands. Näiteks võiks USA välja arendada väikese võimsusega tuumarelvad, mida saaks kasutada suhteliselt piiratult näiteks Vene invasioonivägede vastu.

Siin on aga Brandsi sõnul selged ja drastilised ohud. On alati mingi võimalus, et Venemaa võib pidada piiratud rünnakut oma sõjaliste sihtmärkide pihta Balti riikides osaks suuremast ja ohtlikumast tuumarünnakust Venemaa enda vastu. Lisaks sellele peaks NATO kasutama tuumarelvi oma liikmete territooriumil.

Kolmas ja Brandsi hinnangul parim võimalus on tugevdada nõrku konventsionaalseid vägesid, mis ähvardavad tuumavõimaluse mängu tuua. Brands kirjutab, et NATO tuumadilemma juur Balti riikides on see, et seal praegu olevad jõud ei suuda usutavat vastupanu osutada. USA ja liitlased saaksid aga Venemaa sissetungi palju raskemaks ja kallimaks maksma minevaks muuta, paigutades Balti riikidesse NATO ettenihutatud jõud, mis koosneksid 7-8 brigaadisuurusest lahingumeeskonnast ehk umbes 30 000 meest. Need jõud sisaldaksid 3-4 soomusbrigaadi koos mobiilse õhutõrje ja muude kriitiliste võimekustega.

Brandsi sõnul ei saaks Venemaa usutavalt väita, et selliseid jõud kujutaksid reaalset ründeohtu tema territooriumile, kuid need jõud oleksid piisavalt suured ja tugevad, et Vene väed ei saaks neid hetkega hävitada või neist mööda minna. Seetõttu oleks Brandsi hinnangul palju vähem tõenäoline olukord, kus NATO peab eskaleerima, et vältida kaotust Balti riikides, või olukorda, kus Venemaa võib eskaleerida, et kaitsta oma esialgseid võite seal.

Sellise suurema konventsionaalse heidutuse arendamine Balti riikides ei oleks Brandsi sõnul odav: esialgsed hinnangud ulatuvad 8-14 miljardi dollarini, millele lisanduksid iga-aastased kulud 3-5 miljardit dollarit. Parim viis vähendada tuumasõjaohtu Balti riikides on tagada, et NATO ei kaota kohe konventsionaalset sõda, kirjutab Brands.