Esimese küsimuse esitas ajalehe Segodnja korrespondent, kes küsis, kas Kozõrev oli Venemaa välisminister olles mures venekeelse vähemuse kodanikuõiguste rikkumise pärast Lätis, kuidas ta suhtub venekeelse hariduse hävitamisse Lätis ja kas mittevabatahtlik assimileerimine vastab Ameerika demokraatlikele väärtustele, vahendab Baltijas Balss.

„Jah, meile olid teada inimõiguste rikkumised ja mitte ainult Lätis, vaid ka Eestis. 90. alguses kohtusime me nii Läti kui ka Eesti delegatsioonidega ja allkirjastasime rea dokumente, mis puudutasid nende maade venekeelse elanikkonna saatust.

Ma ei ole kindel, et nad tegid kõik ideaalselt, aga suuremas osas püüdsid nad seda probleemi lahendada, kuigi see on väga keeruline. Pärast seda, kui allkirjastati Molotovi-Ribbentropi pakt, Stalin sundis, et mitte öelda „okupeeris” need maad. Aga me väldime terminit „okupatsioon” mõnedel juriidilistel põhjustel, kuigi tegelikult see üldiselt nii oli. Punaarmee ja tolleaegne KGB sundisid Baltimaid, tol hetkel iseseisvaid, Nõukogude Liiduga ühinema. Pärast toimus sunniviisiline migratsioon – palju kohalikke elanikke saadeti välja GULAG-i, Venemaale, Nõukogude Liitu, ja paljud venelased suunati sinna tööle. Seda tehti poliitilistel motiividel.

See küsimus on väga ja väga keeruline ja kui need maad taastasid oma iseseisvuse, sattusid nad olukorda, kus nende demograafiline koosseis oli märkimisväärselt muutunud. Tekkis küsimus, kuidas taastada oma rahvuslik läti identiteet ja keel, mis on rikas nagu ka läti kultuur. See kehtib ka eesti ja leedu kultuuri kohta. Osa kohalikust vene elanikkonnast võttis selle vastu mõistmisega ja valmisolekuga koostööd teha, teine osa mitte, nende jaoks oli toimuv kohutav.

Aga võimud püüdsid, kuidas suutsid, kuigi tehti ka vigu. Ma ei ole tuttav sündmuste viimase arenguga, mida te mainisite, aga võimalik, et seda on tehtud valesti. Samal ajal peame me tunnistama, et tõenäoliselt ei saa sedalaadi keerulisi arenguid teha ilma vigadeta mõlemalt poolt.

Mida me alati püüdsime vältida ja see, mida ma Vene poolelt ei tervita, on selle probleemi politiseerimine ja hüsteerikasse langemine iga kord, kui midagi toimub – lõppude lõpuks ei tee Venemaa ise vähe vigu, iga maa teeb vigu sellistes keerulistes olukordades.

Aga Läti ja Eesti püüavad siiralt järgida Euroopa standarde ja teevad seda teesklematu usinusega. Parim tõend selle kohta on see, et paljud venemaalased, eriti jõukad, edukad, noored, keskklassi kuuluvad, püüavad saada nende maade elamisluba ja isegi kodakondsust, eriti Läti oma. Lätisse immigreerutakse praegu Moskvast, Venemaalt ja mitte nii nagu nõukogude ajal. Nõukogude Liidus oli kõik juhitud ja seda, mida rääkis partei, kõik tegidki. Praegu sõidetakse sinna omal soovil, sest nähakse, kuidas seal elatakse.

Kui seal oleks kõik nii halvasti ja venelastesse suhtutaks tõesti vastikult, võiksid haritud keskklassi inimesed hea rahaga sõita Saksamaale või Poolasse või kuhu iganes, aga nad kõik sõidavad Lätti, tähendab, seal ei ole üldse halb. Olukord on seni veel tõesti raske, aga minu arvates on need raskused peaaegu ületatud,” rääkis Kozõrev.

1951. aastal sündinud Kozõrev oli Venemaa esimene välisminister alates 1990. aasta 11. oktoobrist kuni 1996. aasta 5. jaanuarini.

Praegu elab ta perega Miamis ning kritiseerib aktiivselt Venemaa poliitilist süsteemi ja president Vladimir Putini tegevust.