2014. aastal puhkenud sõjategevus Ukraina Donetski ja Luganski oblastites on tekitanud aeglaselt areneva, kuid pidevalt süveneva ökoloogilise katastroofi. Donbassi tööstuspiirkonna kaevandused on täitunud veega, tuues maasügavustest üles saastunud, isegi radioaktiivse sisaldusega vett, mis seguneb piirkonna joogiveevarudega. Väljaande spektr.ru ajakirjanik Dmitry Durnev käis Donbassis olukorraga tutvumas ning tema lugu avaldatakse Eesti, Läti ja Leedu Delfis.


Maapõues tiksuv radioaktiivne pomm

Oktoobri alguses võis nn Donetski rahvavabariigi territooriumil Jenakijevo-Gorlovka kaevandusrajoonis hakata levima radioaktiivne saaste. Nii usub Jevgeni Jakovlev, Ukraina rahvusliku teaduste akadeemia telekommunikatsioonide ja globaalse informatsiooniruumi instituudi peateadur, kes juba 2016. aastal alustas piirkonnas väliuuringutega. Sealt selgus, et juba tolleks ajaks oli 90 protsenti sealsetest veeallikate reservidest saastatud ja joogiks kõlbmatud. Põhjuseks saastunud kaevandusvete jõudmine veeringlusesse.

Et mõista asja põhjuseid, tuleb minna tagasi 1979. aasta septembrisse. Tol sügisel korraldati Noorte Kommunaaride (Юных Коммунаров) ehk Junkomi kaevanduses maa-alune tuumaplahvatus.

900 meetri sügavusel toimunud plahvatuse jõud oli tugev – teadaolevalt 0,3 kilotonni trotüüli ekvivalenti (täpsed andmed laengu plahvatusjõu kohta on salastatud siiani). Tegemist oli eksperimentaalse plahvatusega. Nimelt oli Junkom oli Nõukogude Liidu kõige gaasirikkam kaevandus ja füüsikud kavatsesid niisuguse „terava eksperimendi” abil nende kaevandusgaasidest vabaneda.

Plahvatuse tagajärjel moodustus kaevanduses klaasiks sulanud seintega kapsel, kuhu kogunes vesi koos radioaktiivsete strontsiumi ja tseesiumiga. See sai nimeks „objekt Klivaž“. Juurdepääsud objektile suleti betoonseintega.

Ametlikel andmetel oli radioaktiivsuse tase kaevandustes ja kaevandusvetes vaatlusaastatel 1979-2000 loodusliku fooni tasemel. Tööd jätkusid kaevanduses kuni 2002. aastani, mil see perspektiivituna suleti. Teadur Jevgeni Jakovlev rääkis Spektrile, et oli samal 2002. aastal laskunud Junkomi kaevandusse ja „Klivaži“ uurinud. Juba siis oli osa kapslist hakanud pragunema.

Sellest hoolimata arvati kuni möödunud aasta kevadeni, et „objekt Klivaž“ on kaevanduse põhjas küllalt kindlalt konserveeritud. Üheks selle säilitamise ja radioaktiivse saaste leviku kümneteks aastateks tõkestamise kõige tähtsamaks teguriks peeti „kuiva konserveerimist“. Kaevandusest pumbati vesi välja, et see kapslit üle ei ujutaks. Kaevandusveed pumbati alati spetsiaalsetesse puhastushoidlatesse, et hoida ohutut taset ja vältida nende jõudmist vettkandvatesse kihtidesse. Neid töid tuleb teha pidevalt ja see läheb üsna kalliks. Neist ei saa loobuda isegi siis, kui kaevandus enam ei tööta. Seal tuleb ikkagi jätkata vee väljapumpamist, et säilitada ohutu tase. Nii tehakse aga ainult õige töökorralduse ja finantseerimise korral ning rahuajal.

Ja siis, 2018. aasta aprillis, teatas isehakanud Donetski rahvavabariigi juhtkond otsusest vee väljapumpamine vanast Junkomi kaevandusest lõpetada. Ühtaegu lülitati pumbad välja ja kaevandus hakkas veega täituma kiirusega, mis ulatus ligi kaheksa meetrini ööpäevas.

Nüüd kardavad paljud teadlased, et tuumaplahvatusest tekkinud kapsel, milles on suures koguses radioaktiivseid aineid, võib niivõrd mineraliseerunud ja sooladerikkas kaevandusvees aegamööda laguneda. Siis aga inflitreeruvad vette ka kõik need radioaktiivsed ained. Pealegi on uppunud kaevanduses radioaktiivset taset juba võimatu jälgida.

Teadur Jakovlevi arvutuste järgi tõuseb vesi Junkomi kaevanduses tänavu oktoobriks juba nii kõrgele, kust läheb esimene käik, mis ühendab Junkomi naaberkaevandusega Krasnõi Oktjabr. See tähendab, et radioaktiivse saastumise korral võib vesi levida Jukomist ka naabruses asuvasse kaevandusse, selle kaudu aga ka kõigisse teistesse Donbassi keskrajooni kaevandustesse. Et kõik sealsed kaevandused on omavahel seotud, võibki radioaktiivne vesi jõuda lõpuks vettkandvate kihtide ja joogivee reservallikateni. On arusaadav, et kui vesi uputab ühe kaevanduse, voolab see käikude kaudu ka naabruses asuvatesse, segades endas sisalduvate rikkalike mineraalidega teiste kaevanduste saasteid. Nii tõuseb saastunud vesi juba üles maapinna poole.

Tavaliselt on kaevandusveed tugevasti mineraliseerunud ning naftasaaduste ja puidust tugikonstruktsioonide pehkimisjääkidega saastatud. Juhtudel, mil niisuguste mürgitatud kaevandusvete tase tõuseb 250-200 meetri kõrgusele, satub see vettkandvasse kihti. Sealt jõuavad need asulate veevarustussüsteemi ja täidavad kaevud. Niisugust vett kasutatakse põldude niisutamiseks. See aga on kõlbmatu ja isegi ohtlik.

Enne relvakonflikti aktiivset faasi pumbati selle piirkonna kaevandustest välja ühtekokku 800 miljonit kuupmeetrit vett, mis läbis settetiikide süsteemis primitiivse puhastuse. Nüüd aga pumbatakse hüdrogeoloogide umbkaudsete arvutuste kohaselt välja 400-450 miljonit kuupmeetrit, mis tähendab, et vesi uputab kontrollimatult paljusid kaevandusi.

Nähtavasti selleks, et aeglustada saastatud vee infiltreerumist, uputati täielikult Junkomi naaberkaevandused Krasnõi Oktjabr ja Poltavskaja. Seda tehti Venemaa teadlaste abiga koostatud projekti alusel.

Selle tagajärjel on mineraalidega saastunud kaevandusveed tõusnud sõja kuuendaks aastaks põhjaveehorisontideni ja maapinnale paljudes piirkondades Gorlovka, Donetski ja Makejevka lähistel. Terveid elamurajoone ähvardab nüüd vältimatu uputus. Loomulikult jõuavad saastunud kaevandusveed ka kohalikesse veekogudesse – järvedesse, ojadesse ja jõgedesse.

Vesi ühendab kõiki

Severski Donetsi jõgi ületab kaks korda Ukraina riigipiiri, voolab Venemaalt Ukrainasse, Harkovist mööda, siseneb sõjatsooni, mürgistudes kogu seal oleva saastega, ning jõuab sealt Vene Föderatsiooni viljakasvatuspiirkonda Rostovi oblastisse. Seal kastetakse jõest põllumaid ning joodetakse niisuguste suurte linnade elanikke nagu seda on Novošahtinsk. Lõpuks jõuab see vesi Venemaa ja Ukraina ühisesse Aasovi merre.

„Kas teate, see, et rindejoon hakkas kulgema piki Severski Donetski jõge, on omamoodi vedamine. Ei tea, kuidas vaenupooled oleksid käitunud, kui see jõgi oleks kuulunud ühele neist,“ avaldas Spektrile ketserliku mõtte üks rahvusvaheline keskkonnaekspert, kes on teinud koostööd ka OSCE-ga. Ta ei soovinud, et tema nimi koos niivõrd „poliitiliselt ebakorrektse“ hinnanguga avaldataks.

Seda täiesti lihtsat tõde ei saa aga kuidagi ignoreerida, sest vesi seob ja ühendab selles sõjas lahutamatult kõiki.

Kanal Severski Donets-Donbass joodab linnu, kulgedes läbi sõjatsooni. See tähendab, et kanal varustab joogiveega algul Ukraina kontrolli all olevaid piirkondi, siis kontrolli alt väljas olevaid Donetskit, Makejevkat ja Jassinovatajat, seejärel uuesti Ukraina kontrollitavaid linnu nagu Volnovahhat, Pokrovskit ja Mariupoli.

On võimatu Donetski rahvavabariiki lokaalselt „välja lülitada“, võttes ühtaegu vee ka Mariuopolilt. On võimatu sulgeda Severski Donetsi-Donbassi kanalit kui ühtset tervikut. See on endiselt ühisettevõte, mille direktsioon asub Donetskis ja dispetšikeskus Slavjanskis. Selle 12 000 töötajast töötab 7 000 Ukraina kontrolli alt väljas oleval territooriumil ning saab palka rublades.

Söekaevandus Ukrainas

Osa sellest kanalist (26,5 km) on viidud betoonist veetorudesse, mis justnagu kiuste ületavad kokkupuutejoone ja jäävad tulistamisele ette. Vett antakse Donetskile üheksa meetrit „ülesmäge“, mistõttu piki kanalit seisavad ka pumbajaamad. Kanal, pumbajaamad ja Donetski veepuhastusjaam jäävad perioodiliselt tule alla. Nii oli see lahingutegevuse kõige ägedamas faasis 2014. aastal ja jätkub siiani.

Sõda käib ühes Ukraina kõige tööstuslikumas piirkonnas

Praegune sõda käib juba kuuendat aastat järjest piirkonnas, mis andis ligikaudu 20 protsenti Ukraina tööstustoodangust. Lahinguid suurtükiväe, kohati ka lennukite ulatusliku kasutamisega on peetud kohtades, kuhu lahingutegevuse alguse momendiks oli koondunud kuni 4 500 potentsiaalselt ohtlikku ettevõtet.

Donbassi territooriumil on 1600 „sabahoidlat“. Nii nimetatakse kohalikus žargoonis tihtipeale tehislikke veekogusid, kuhu on kogutud tootmisjäätmeid. Enda järel on „sabad“ maha jätnud koksikeemia- ja metallurgiatehased, samuti töötavad ja ka ammu konserveeritud keemiaettevõtted koos oma ohtlike keemiajäätmete polügoonidega.

Oma räpased „sabad“ on jätnud ka need ettevõtted, mis olid viimase 150 aasta jooksul Donbassi jaoks peamised – söekaevandused. Kokku on Donbassi piirkonnast 150 aasta vältel uuristatud kuni tuhat kaevandusešahti, millest suurem osa on nüüd juba maha jäetud. Kaevanduste juures on veel ka 1 300 terrikooni (söega segatud aherainemäge), millest 2014. aastal põles juba 320. Niisugused hõõguvad terrikoonid võivad iseenesest plahvatada, mida on juba ka korduvalt juhtunud. Ent ikkagi kätkeb endas laastatud söebasseini elanikele peamist ohtu mitte tuli, vaid vesi.

Vaikselt hiiliv katastroof

„Inimesi siia ei jää, kaevandused saavad otsa, vesi võib-olla tõuseb joogiveehorisontideni, aga stepirohi ja tulbid jäävad õitsema samasugusena, võib-olla reljeef muutub veidi,“ ütles väga filosoofiliselt väljaandele Spektr Ukraina riigiettevõtte Toretskugol peageoloog Pjotr Fomenko.

Fomenko on tunnustatud ekspert. Donbassis tuntakse teda hästi ning tema „filosoofiline“ seisukoht on Donetski ja Luganski spetsialistide hulgas väga levinud, olenemata sellest, kui kaugel nad vaenupoolte eraldusjoonest elavad. Geoloogid, hüdrogeoloogid ja mäeinsenerid tunnevad siin kõik üksteist ja oma kodukohti. Peamine on see, et kõik on siin juba olnud ja kordub uuesti. Kaevandustest uuristatud stepp jääb alles, ja järelikult vajatakse neid kui spetsialiste elu lõpuni.

Toretski linn asub Donbassi kõige tuntuma keemiajäätmete prügila kõrval ning jääb igasuguse suurtükiväe laskeulatusse. Rindejooneni on ettevõtte Toretskugol haldushoonest umbes viie minuti autosõidu kaugusel ning linnake on sõja jooksul korduvalt käinud lahingutes käest kätte. Kuuest kohalikust söekaevandusest on tänaseks tööle jäänud kõigest kaks.

kaevurid

Piirkonda ähvardab suur ökoloogiline mure, ent sellesse probleemi suhtub Fomenko rahulikult: töövõimelised inimesed võivad tööpuuduse ja sõja eest Donbassist laiali sõita veel enne kui saabub ökoloogiline katastroof.

Sõna „katastroof“ muide kohalikele inimestele eriti ei meeldi. „Katastroof on see, kui tormab tsunami, aga meil venib siin kõik paljudele aastatele,“ rääkis kohalik mäeinsener.

Selles seisnebki ilmselt Donbassis tasapisi laieneva ökoloogilise katastroofi kõige alatum iseärasus. Ette on seda valmistatud aastakümneid, see hiilib vaikselt, kiirustamata, kedagi hämmastamata ega šokeerimata, sest selle eraldi ilmingutega on kõik juba ammu harjunud. On levinud isegi arvamus, et Donbassil on väga vedanud, kuna sealsed probleemid on ikkagi kroonilise, aga mitte „terava“ iseloomuga. See on võimaldanud probleemi lahendamist hilisemale edasi lükata, pidamata seda esmaseks ülesandeks, pidamata millekski väheste asjatundjate appihüüdeid.

Nüüd aga on sõda teinud oma järsud korrektiivid.

Vesi võtab sõja endasse

Ukraina keskkonnaministeeriumi 2019. aasta uurimustes on esitatud numbreid põhjasetete kohta veehoidlates Kleban-Byki looduskaitsealal vaenupoolte eraldusjoone lähedal. 2008. aasta andmetega võrreldes on näha oluliselt suuremat saastumist lahingumoona standardsete koostisosadega: mitteradioaktiivse strontsiumiga (viis korda), kaadmiumiga (sadu kordi) ja baariumiga (tuhandeid kordi).

Lahingutegevuse paikades täheldati pinnases saastainete kontsentratsioonide süstemaatilist ületamist. Elavhõbedat, vanaadiumi, kaadmiumi, mitteradioaktiivset strontsiumi ja gammakiirgust oli 1,1-1,3 korda rohkem.

Veel näitasid uuringud biogeensete elementide (lämmastiku ja fosfori mineraalsete vormide) kontsentratsiooni ületamist nii Severski Donetsi kui ka teiste jõgede vees. Ammooniumlämmastiku sisalduse järsku suurenemist märgati Kalmiuse ja Kaltšiki jões, mida võis tõlgendada kui veepuhastusrajatiste häiritud töö tagajärge.

Jõed on mugav looduslik takistus, mis sobivad väga hästi rindejooneks. Luganski oblastis kulgeb vaenupoolte kokkupuutejoon otse piki Severski Donetsi jõge, Donetski oblastis Kaltšiki jõge. See, kuidas remonditakse ja teenindatakse linnade veepuhastusrajatisi sõjatingimustes, on pigem retooriline küsimus.

Andmeid reaalse olukorra kohta on keeruline saada, sest Luganski ja Donetski nn rahvavabariigid ei jaga oma andmeid OSCE ega Ukrainaga. Seirepostid jõgedel ja automaatsed õhukogumispunktid ei tööta, laborid ja tööstusettevõtted ei ole 2015. aastast peale mingeid ökoloogilisi aruandeid esitanud.

Peamine, mida nõuavad kõigi osapoolte keskkonnaeksperdid, on töötav seiresüsteem. Sellest teatakse vähe, kuid just keskkond oli esimene pääsuke ja esimene võimalike rahuläbirääkimiste platvorm.

2016. aastast toimusid Šveitsi heategevusfondi Humanitaardialoog egiidi all kohtumised, millest võtsid osa keskkonnaeksperdid Moskvast, Peterburist, Kiievist, Donetskist ja Luganskist. Igasugune dialoog katkestati ligi aastaks pärast tunnustamata Donetski rahvavabariigi liidri Zahhartšenko hukkumist 2018. aastal. Spektrile teadaolevalt alustatakse neid kohtumisi suure saladuskatte all uuesti.

Viimane kohtumine toimus tänavu suvel ja oli Spektri allikate sõnul pühendatud kõige teravamale probleemile Zolotoje kaevanduse ümber kujunenud olukorrale. Spektri allikate andmeil arutati Luganski, Kiievi ja Moskva ekspertide kohtumisel Istanbulis 2019. aasta juunis muu hulgas ideed taastada vee väljapumpamine isehakanud Luganski rahvavabariigi suletud kaevandustest.

Ohtusid mõistavad üldiselt kõik, kuid keegi ei mõista nende ulatust. Ökoloogiliste riskide seiresüsteemi on kogu Donbassi territooriumile tõepoolest vaja.