Vene meedias arutati, mis kasu on neil kohtumisest „russofoobse režiimi” esindaja Kaljulaidiga
Eesti ja Vene presidentide Kersti Kaljulaidi ja Vladimir Putini kohtumist on mõnes Vene väljaandes kajastatud ka selles mõttes, mis kasu Venemaal sellest on. Kui Vzgljad leiab, et kohtumine annab võimaluse Eesti venelaste kaitsmiseks, siis Regnum arvab, et selliste „russofoobidega” üldse suhtlema ei peaks.
Väljaanne Vzgljad kirjutab, et Vene meedias ja internetis võib kohata seisukohta, et mõttetu on rääkida Balti riikide või Poolaga, rääkida tuleb USA või Saksamaaga. Vzgljadi hinnangul on see seisukoht ekslik. Kaljulaidi visiiti Moskvasse peab Vzgljad märkimisväärseks sündmuseks, mis annab võimaluse lahendada mitte ainult riikliku kasu, vaid ka au küsimusi.
Vzgljadi sõnul on nende seisukoht Venemaal, kes peavad Putini ja Kaljulaidi kohtumist tähtsusetuks ja seega kahjulikuks, kokkuvõetav järgmiselt: „Kokku leppida pole lihtsalt milleski, Eesti ei ole suveräänne riik. Kokku leppima peab USA-ga ja siis saad kokkulepped kohe kõigi Baltimaadega boonusena.”
Vzgljadi hinnangul on selles oma osa tõtt, aga see on ikkagi liiga primitiivne lähenemine geopoliitikale ja maailmale.
Väljaanne leiab, et ei ole mingit mõtet pidada Tallinnaga läbirääkimisi näiteks riigikaitse või NATO üle, läbirääkimised vahetult Washingtoniga on efektiivsemad. Vzgljadi hinnangul oleks aga naiivne arvata, et USA-d võiksid muretsema panna Venemaa ja Eesti kahepoolse kaubavahetuse küsimused, välja arvatud nafta ja gaas, sest need USA-d ei huvita, kui jutt ei käi otseselt „sanktsioonisõjast”.
Sanktsioonidest on aga mõtet rääkida, leiab Vzgljad – Eesti ärimehed saavad neist märkimisväärset kahju, nii et nende hääl kõlab Venemaa kasuks ja seda ignoreerida ei maksa.
Asi pole aga Vzgljadi sõnul kaubavahetuses, millest Putin räägib kõigi riigijuhtidega, asi on selles, et Venemaa kui riigi üks lahutamatutest funktsioonidest on vene keele kaitse selle „loomuliku leviku” kohtades ning selle edasinihutamine võimalikult kaugele.
„See on meie majandusliku kasu küsimus. See on meie kultuurilise mõju küsimus. See on poliitilis-diplomaatiline „pehme jõu” küsimus. Lõpuks on see lihtsalt kohustus, sest kui mitte meie, siis mitte keegi. Just keel ühendab Vene Föderatsiooni kirevat rahvuslikku struktuuri. Just see on seatud Vene riikluse aluseks. Eesti venekeelsed on aga lahutamatu osa kui mitte Vene riiklusest, siis vene maailmast,” teatab Vzgljad.
Vzgljad on jõudnud arusaamisele, et pärast Keskerakonna ühisesse koalitsiooni minekut paremäärmusliku erakonnaga EKRE, mida Kaljulaid vihkab, on Eesti venekeelsetel elanikel jäänud vaid üks kaitsja – president. Kaljulaid saab sellest Vzgljadi hinnangul suurepäraselt aru ja tema visiiti Moskvasse võib vaadelda kui demonstratiivset.
„See tähendab, et Kaljulaid on Eesti venelaste ainus ametlik aken maailma ja ilma ametliku aknata on neid venelasi raske varustada isegi õpikutega nende emakeeles,” kuulutab Vzgljad.
Selles küsimuses tuleb Vzgljadi arvates aga kokku leppida just Eestiga, mitte USA ega isegi Euroopa Liiduga.
Vzgljad kirjutab, et kuigi Euroopa ja Ameerika kritiseerivad Eestit pidevalt venekeelse vähemuse õiguste piiramise eest, ilmutab Tallinn põhimõttelist sõnakuulmatust, aga mõjukaid partnereid Eesti venelased nii palju ka ei huvita, et nad hakkaksid eestlastele teravalt peale käima.
„Kõigest sellest järeldub, et Eesti venekeelsete säilimine venekeelsetena on meie jaoks nii kasu kui au küsimus, ning mis peamine – see on just meie probleem. Mitte kellegi peale meie,” kirjutab Vzgljad.
Infoagentuurile Regnum kommenteeris kohtumist eksperdiks nimetatav Mihhail Demurin, kelle sõnul on Kaljulaidil igati alust nimetada oma visiiti Moskvasse edukaks.
„Eesti presidendil on igati alust hinnata kõrgelt oma visiiti Moskvasse, läbirääkimisi Venemaa presidendiga. Tema ja Eesti jaoks on see suur diplomaatiline õnnestumine,” ütles Demurin. „Eesti läheb rahulikult, kaalutlevalt, järeleandmisteta oma teed. See on ajaloolise revanšismi, venelaste assimileerimise, NATO solidaarsuse meie maale surve tugevdamises tee (näete, kuidas just kahe presidendi kohtumise ajal aeti veel Prantsuse tankid ja jalavägi Eesti-Vene piirile), aga meie president peab selle etnokraatliku Venemaa-vastase režiimi esindajaga „väga hea kohtumise”. Me järjekordselt „esitame küsimusi” ja järjekordselt märgime Eesti „paindlikkust”, aga nemad jäävad endale kindlaks. Me ei nimeta ju vastuseks sellele kindlusele „ebanormaalseks” seda olukorda, kui Eesti ignoreerib kõiki meie muresid ja diskrimineerib enda juures venelasi, vaid seda, kui meie maade liidrid ei kohtu. Järgmisel aastal nähtavasti tõstame selle limitroof-russofoobi prestiiži osalemisega kõige kõrgemal tasemel soome-ugri rahvaste kohtumisel Tallinnas. Pole midagi öelda, „hea” eeskuju teistele baltlastele, Moldovale, Gruusiale, Ukrainale ja nii edasi!”
