Kõlab uskumatult, aga langenud lehtedest moodustunud kleepuv ja mädanev kiht on sama libe kui lumi, väidavad insenerid ja teadurid, kes katsetasid autosõitu erinevates sügistalvistes oludes Skandinaavias. Eestis ei ole eri libeduse tüüpe uuritud ent Liiklusjuhtimiskeskus teeb koostööd ilmajaamadega ja annab aegsasti hoiatuse kui teeolud keeruliseks muutuvad.

Seni on libeduse tüüpide hindamisel aluseks võetud Erikssoni ja Norrmani talviste ilmastikutingimuste prognoosimise uuringut, kus on välja toodud 10 olukorda, mille tulemusel tee muutub libedaks ja tegeleda tuleb teehooldega. Langenud lehti nende kümne olukorra hulgast ei leia. Fordi inseneride uurimistöö tulemusena võiks aga kaaluda teema edasiarendamist ning vajadusel ohtlike olude nimekirja langenud lehtede libedusefaktoriga pikendamist.

Fordi libedatest

Selleks, et lumel ja jääl autot proovile panna, ei ole vähemalt esialgu väga kaugele vaja minna - Saamimaal on lumi maas üheksal kuul aastast. Teine lugu on lehesodiga - selleks, et näha, kuidas auto käitub “sügiseselt kaunil teel” puistati Belgias testrajale maha mitusada kilogrammi lehti, piserdati neid kohati ka veega ja lasti autod peale.

Füüsikas on hõõrdetegur (ka haardetegur) ühikuta suurus ja see arvutatakse Coulomb/Amonton’i seadusele vastavalt.

Fordi insenerid määrasid katseliselt hõõrdeteguri, millest omakorda arvutati hõõrdejõud, mis võrdub hõõrdeteguri ja rattale mõjuva normaaljõu korrutisega. Vastava lisaseadmega mõõdeti üle lume, jää ja lehtede libedus.

Hõõrdetegur ei iseloomusta mitte keha (antud juhul autot), millele hõõrdejõud mõjub vaid libisevaid pindu. Seega sõltub hõõrdetegur kokkupuutuvate kehade materjalist (rehvid), ja pinna eripäradest (lumi, jää, lehed, asfalt) ning selle puhtusest.

Tasub märkida, et hõõrdetegur ei sõltu kokkupuutepinna suurusest ega libisemise kiirusest kuni surve ja kiirus ei ole väga suured. Aga meie räägime autoga sõites maanteekiirustest, mis võivad ulatuda isegi üle 100 km/h. Selle väärtus on reeglina vahemikus 0.0 (kiilasjää) kuni 1.0 (hästi karestatud teepind).

Fordi insenerid nimetasid lihtsuse mõttes hõõrdeteguri rahvapäraselt libeduseks, ja tähistasid selle “µ”. Mida väiksem “µ”, seda libedam tee. Mõõtmistulemused näitasid, et langenud lehtede kihi väärtus on 0.3-0.4 µ. See on sama palju kui lume puhul.

Autotööstusel on nende mõõtmistulemustega mõndagi peale hakata - Ford paneb edaspidi oma maasturitaolistele autodele juurde “Slippery Mode” nupu ehk valikulise sõiduviisi, mis sisselülitatuna suunab veojõu ratastele nii, et auto oleks stabiilsem. Ka muudetakse elektrooniliselt kiirenduse-, pidurdustugevuse- ja vedrustuse parameetreid.

Eestis kontrollitakse teeolusid pidevalt

Märt Puust, AS Eesti Teede Tehnokeskuse projektijuht, kellelt küsisime kohalike uuringute kohta, ütleb, et teede libeduse mõõtmine on igapäevane töö.

Eestis tuleneb libedus ehk tee haardeliste omaduste vähenemine alla nõutud taseme peamiselt talvistest tingimustest.

Kõige sagedamini tekib teedel libedust lumesajust 0 kraadi lähedastel temperatuuridel ja märja teepinna jäätumisest taeva selginemise korral. Neist viimane võib olla eriti ohtlik, kuna pimedal ajal võib selginemisi esineda lokaalselt ja pimedas on selliseid kohti raske märgata.

“Eestis mõõdetakse tee libedust iseloomustavat haardeteguri väärtust uute teekatete valmimisel ja kui tulemused nõuetele ei vasta, tuleb ajutiselt kiirust piirata. Sageli paigaldatakse sellisel juhul teedele ka libeda tee hoiatusmärgid.”

Puust tõdeb, et üldjuhul paranevad tee haardelised omadused esimeste talvekuudega naastrehvide mõjul ja tee karedus hakkab vastama kehtivatele nõuetele.

Ka talvel mõõdetakse teedel haardetegurit, et kontrollida tee seisundi vastavust nõuetele ja hinnata teehoolde kvaliteeti. Sõltuvalt autode arvust on teedele kehtestatud erinevad seisunditaseme nõuded ja üheks selliseks on lubatud minimaalne haardeteguri väärtus.

“Meile teadaolevalt ei ole Eestis põhjalikumalt uuritud erinevate teekatete haardelisi omadusi. Nõuete kehtestamisel on pigem lähtutud sellest, millised on lähiriikide normid, nõuded ja parimad praktikad ja et tingimused lähinaabruses oluliselt ei erineks,” lisab Puust.

Hea nipp libeduse etteaimamiseks

Märt Puust soovitab pimedas ja märjal teel liigeldes aeg-ajalt heita pilgu taevasse: kas tähti on paista või mitte?

“Tähtede paistmine võib olla selge märk temperatuuri kiirest langusest ja sellisel juhul võib tee temperatuur langeda isegi mitme kraadi võrra madalamale õhu temperatuurist, samuti näiteks autos oleva termomeetri näidust,” selgitab ta.

Langenud lehed ohtlikud ei ole

Teedele langenud lehed ei tohiks Eestis olla väga suur probleem, kuna suurema liiklussagedusega teedel üldjuhul puud ei kasva vahetult teede ääres. Küll aga on murekohaks must jää, mis end mõnikord lehtede all peidab.

Väiksematel teedel võib lehtedest teatud libedust tekkida, kuid üldjuhul liigub seal ka vähem autosid ja kiirused on madalamad.

Kui siiski tuleb sõita lehtedega kaetud teel, tuleks vähendada kiirust ja kindlasti arvestada oluliselt suurema pidurdusteekonnaga.

Kui lehed katavad teepinda, siis ei pruugi ka näha olla, milline on teekate lehtede all. Väiksematel teedel tehakse libedusetõrjet teatavasti mitte nii kiiresti kui suurematel teedel ja jahenemise korral tuleks arvestada võimalusega, et lehtede all võib olla teekate kaetud musta jääga.

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.

LOE LISAKS: