VARIVALITSUS | Kadri Haller-Kikkatalo: Inimene tahab saada terveks ravitud, mitte teenust
Raviraha tuleb siduda abivajajate, mitte haiglatega
Lõpetame ära inimese ravivajaduse jupikaupa ravimise, luues ravijuhule erialadeülese komplekshinna
Digiregistratuur tuleb kiiremas korras sisse seada kõikjal üle Eesti, et lõpuks lõpetada ära kunstlikult tekkivad ravijärjekorrad
Mis on Lasnamäe, Pirita ja Viimsi eriarstiabi hangete järeldus riigile? Mitte see, et eriarsti riigihange tuleks uuesti teha või lepingute sõlmimisega kiirustada veelgi või siis Haigekassa juht lahti lasta, vaid raviraha korralduse süsteem tuleb ümber teha!
Eestis pole vist ühtegi inimest, kes ei noogutaks kaasa, kui öeldakse, et tervishoiu süsteem vajab muutmist – kuhjunud probleemide kiiret lahendamist ja ühiskondlike muutustega kiiremat kaasaskäimist. Täna on meditsiini võimalused mitmekesistunud, inimesed oskavad tahta paremat ja infotehnoloogia kiire areng lükkab takka ka tervishoiukorraldust. Me saame endale lubada kiiret ja personaalset tervishoiu korraldust, sh. vähendada ravijärjekordi drastiliselt ning pakkuda kvaliteetsemat teenust. Paratamatult tekib küsimus, miks seda ei ole juba tehtud? Selleks ei ole vaja ilmtingimata lisaraha, vaid rahasid tuleb paremini kasutada. Hinnanguliselt oleks võimalik ca 30% ravirahasid kokku hoida, kui süsteem oleks konkreetsem ja lihtsam. Mis täpselt siis?
Üritatakse eelarve ära kasutada
Praegune raviraha süsteem, kus Haigekassa ostab haiglatelt tervishoiuteenust juhtumipõhiselt ja kalendriaasta kaupa, ei ole paraku patsiendi huvides. Tulemusena keskenduvad raviasutused lepingumahtude täitmisele ehk eelarve perioodi lõpuks raha ära kulutamisele. Lisaks puudub üleriigiline registreerimine. Inimeste terveksravimine on sellises tervishoiukorralduses kahjuks tagaplaanil. Selline süsteem genereerib ravijärjekordi, tekitab haiglate vahel ebatervet konkurentsi ja soodustab raiskamist, sest osade protseduuride osas valitseb defitsiit ja teiste osas jälle ülepakkumine.
Kõigepealt, tervishoiu raha tuleb siduda inimesega, et haiglatel ja teistel tervishoiuasutustel tekiks huvi inimese terveks ravimise vastu, mitte aga ei premeeritaks raviteenuse osutamist. Nii tekib tervishoiuasutustel eesmärk teenindada abivajajat kiiresti ja kvaliteetselt, et inimene just nende asutuse valiks, mitte ei viiks oma raviraha mujale ehk tekib eluterve konkurents ja inimene võidab kvaliteetsema ja kiirema teenuse võrra.
Teiseks, peame lõpetama ära inimese haigusjuhtumi jupi kaupa ravimise. Kui inimene pöördub arstiabi poole, siis on tema eesmärk saada terveks, mitte saada teenust. Tema jaoks on abi poolik senikaua, kuniks ka operatsioonijärgne taastusravi on lõppenud. Veelkord, tänane teenusepõhine ravi rahastamine paraku soodustab just jupi kaupa ravimist. Täna on infotehnoloogiliselt võimalik luua ravijuhule erialadeülene komplekshind, mille väärtus sõltub muu hulgas ravi tulemusest. Komplekshind motiveerib tervishoiu teenuse osutajaid lähenema abivajajale tervikult, lahendades tervisprobleemi parimal võimalikul moel parima tulemuse nimel. See tähendab näiteks, et puusalõikus ei lõppe ravijuhtumina mitte pärast operatsiooni, vaid pärast taastusravi.
Ning kolmandaks, ravijärjekordi on võimalik lühendada kordades, kui rakendada ühtset digiregistratuuri. Tekib küsimus, et miks Eesti, kui maailmas tuntud e-riik, ei ole veel rakendanud digiregistratuuri? Vaevalt meeldib meie inimestele telefonitsi täpsustulistamine, et tabada see hetk, mil vastuvõtu ajad on värskelt avatud, kuid veel broneerimata? Ja nii mitmes haiglas paralleelselt? Tegelikult on digiregistratuuri võimekus Eestil olemas, kuid rakendamine seisab haiglate taga. Täna sõlmitakse haiglatega leping teatud arvule teenustele. On mõistetav, et haigla huvi on hoida patsient teiste raviasutuste järjekordade info suhtes pigem teadmatuses, et „kaitsta“ lepingumahtusid. Taolise ebaterve konkurentsi lõpetamiseks tuleb muuta lepingu aluseid.
