SUVEKS TÖÖLE | Gertie: "Head abimehed selliste ilmadega on veepudel külma veega, ventilatsioon ja kõik külmkapid, mis poes olemas on"

Ma pole kohe üldse mitte praeguste ilmadega rahul. Nagu ikka, küll on liiga külm ja vihmane, siis jälle liiga palav ja tuult pole.

Tegelikult on lihtsalt sellise palavusega raske kuidagi funktsioneerida, sest ka poes sees viibides on väga palav ja laos või puhkeruumis hingamiseks õhku nagu üldse ei jätkuks. Ent head abimehed selliste ilmadega on veepudel külma veega, ventilatsioon ja kõik külmkapid, mis poes olemas on, sest nende läheduses (või näiteks piimakapis sees) saab ennast jahutamas käia.

Hästi raske on õhtuti koju minna, kui väljas on tapvalt palav ja tööl oli vähemalt jahedam. Üks päev viskasin nalja, et tööle ma jäängi, sest ega ei kisu sinna välja päikese kätte. Suvi pole minu aastaaeg.

Peale tööd ma lihtsalt puhkan ja magan ja tegelen aktiivselt täiskasvanuelus ellujäämisega. Kuna töö on suuresti füüsiline ja 12 tunniga jõuab maha marssida poes 7,8 km, siis vabadel päevadel olen võtnud lihtsalt aja maha. Graafik on üldiselt muidu väga hea ja aega endale jagub küllaga. Üks nädal on n-ö pikk nädal: esmaspäev, teisipäev, laupäev ja pühapäev tööl ja lühikesel nädalal olen tööl kolmapäev, neljapäev, reede. Isiklikult arvan, et kolm päeva järjest tööl olla on kurnavam ja nädal tundub ka kaks korda pikem kui muidu.

Tegelikult ma päris nii laisk ka pole, kui ennist väitsin. Mulle meeldib tegelikult suhteliselt agaralt trenni ka vihtuda. Mul pole erilisi raskusi kõndida ära 12 km ümber Viljandi järve või käia vabadel õhtutel tervisesporti tegemas. Ma üritan võimalikult palju väljas liikuda, sest see aitab mul kõige paremini puhata tööst vaimselt ja füüsiliselt. Ning kõige füüsilise kõrvalt lõõgastumiseks on mul nina raamatus või arvutiekraanil, et vaadata järjest pool hooaega “Suure paugu teooriat”. Ja kui töö juures magusa manustamisest väheks jääb, saab kohvikutes nauditud kvaliteetset kohvi ja kooki või lihtsalt head seltskonda. Jah, ma olen suur magusasõber.

Mis puutub mu kaaskriminaalidesse ehk sõpradesse, siis ma pole kindel kas nad üldse mäletavad mind. Terve maikuu olin ma nädalavahetustel tööl ja argipäeviti tegelesin matemaatika eksamiks õppimisega, seega välja ma ei jõudnud. Juunis sain tööl täiskoormusele ja samuti märkimisväärsetes kogustes sõpradega väljas ei käinud juba puhtalt selle pärast, et olin pidevalt väsinud, kuna ma polnud enne täiskohaga tööl olnud. Ning üllatus-üllatus, juulis pole ma samuti oma sõpru näinud mujal, kui ainult kogemata tänaval, sest kuu esimene pool kulus ülikooli katsetel käimiseks. Seega ma siiralt loodan, et mu sõbrad veel mäletavad mind.

Juuli lõpuni on veel loetud päevad jäänud ning selle aja sisse on jäänud minulgi viimased tööpäevad Koidu Konsumis. Positiivne külg on see, et ma saan lõpuks korralikult puhata ja võtta aega iseendale. Aga kahjuks ma pean olen sunnitud sellest toredast kollektiivist lahkuma, mis saab ilmselt raske olema.