Läbi aegade on lapsele turvatunnet, armastatud olemist ja toetavat arengukeskkonda pakkunud perekond. Samas on perekond ise, vanemate roll ja nende suhted lastega väga palju muutunud.

Traditsiooniliselt oli perekond majanduslikult suhteliselt iseseisev üksus, kus mees oli tootjaks ning naine hoolitses kodu ja laste eest. Tänapäeval on paljud pere ülesanded (tootmine, laste kasvatamine, nende õpetamine) osaliselt üle läinud muudele institutsioonidele. Kasvav tööpuudus ja sellega seonduv majanduslik toimetulematus on veelgi suurendanud peredele suunatud välist abi.

UUE AJA ISAD. Muutunud on ka meeste ja isade roll pereelus. Isadel on võimalus olla lapse sünni juures ja jääda lapsepuhkusele, kui see osutub vajalikuks. Samuti osalevad nad rohkem kui kunagi varem laste kasvatamises.

Soome Jyväskylä ülikooli doktori Juoko Huttuneni uurimuse kohaselt võib tänapäeval kohata nelja tüüpi isasid. Eemalviibiv isa ei pea mehelikkust isaduse osaks. Klassikaline isa on vastutustundlik, hoolitsev, kasvatuses otsustaja ja karistaja. Abistav isa osaleb meelsasti kasvatuses — ta ei loobu küll põhitööst, kuid tegeleb hobide asemel tihti lapsega. Uus isa on mees, kes püüdleb täieliku isaduse poole; tahab, et mõlemad vanemad tegeleksid lastega ühepalju. Sellise isa jaoks on olulisim olla lastega lähedastes suhetes ja pakkuda neile turvalist kasvukeskkonda.

Uue aja isa on seega lähenenud emaideaaliga. Temalt oodatakse lähedust, hoolitsust, suhtlemisvalmidust. Kui peres ema pole või ta pole võimeline laste eest hoolitsema, võtab tänapäeva isa oma õlule kogu vastutuse laste üleskasvatamise eest.

Kuna üksikvanemaga peredest moodustavad enamuse lapsi üksi kasvatavad naised, siis on üksikemade probleeme rohkem uuritud ja ka üldsusele teadvustatud. Ühiskonnas on seetõttu välja kujunenud stereotüüpne ettekujutus üksikvanemast kui lastega üksi jäänud emast.

Kas ühiskonnas, kus laste kasvatamist nähakse ema rollina, on üksikisaga perekonnad üldse täisväärtuslikud pered? Kas isa peab asendama ka ema? Need ja paljud teised küsimused kerkisid üles Ida-Virumaa üksikisade toimetulekulaagris, mis toimus Pedagoogikaülikooli lastekaitse lisaeriala ja lastekaitse liidu ühis-projekti "Argipäevad" raames.

Ühe vanemaga perekonnas on keeruline hoida tasakaalu rollisuhetes lapse kasvatamisel. Kuidas anda lapsele edasi meheks või naiseks olemist? Kuidas näidata teed iseseisva, täisväärtusliku elu alustamiseks?

Ema hüljatud väikesed tüdrukud jäid noore isa kasvatada kolme- ja nelja-aastastena. Varsti tekkisid isal probleemid ja küsimused. Ta mõistis, et tal puuduvad tütarde kasvatamiseks oskused Kas tohib tütreid sülle võtta, ilma et neid liigselt ära hellitaks? Kas tohib tütreid kallistada, ilma et keegi kahtlustaks seksuaalset väärkohtlemist?

Lääneriikides on psühholoogi, perenõustaja jt külastamine aktsepteeritud. Eestis on pigem normiks, et oma muredega tuleb ise toime tulla. Ka ei ole psühholoogiline abi meil alati kättesaadav.

ISAD EI VAJA ÕPETAMIST, VAID TOETUST. Üksikisade küsitlusest tuli välja üks suur soov: leida sõpru, sest isadele tundub sageli, et nad on üksi oma murede ja rõõmudega. Üksindus- ja saamatustunne võivad kiiresti elurutiini tungida. See aga omakorda masendab ja võib põhjustada eluga toimetulematust.

Üksikisade toimetulekulaagris kohtusid erineva taustaga, kuid siiski sarnases olukorras pered. Toetus läbi teadmise, et ma pole üksi, on eneselegi aimamata väga suur. Avaneb võimalus arutada hetkeolukorda mitte kõrvalseisjaga, vaid inimestega, kes ise samalaadset on kogenud.

Elades koos ühe katuse all ei osata tihtilugu hinnata lähikondlaste, sh laste oskusi, tarkust ja leidlikkust. Probleemide kõrval ei jää "avastamiseks" lihtsalt aega. Kui tihti me ikka kodustes tingimustes savist voolime või puust ja pudelikorkidest rütmipille meisterdame? Kui tihti me üldse leiame aega igapäevatööde kõrvalt minna loodusesse — metsa, randa? Kas me hoiame silmi lahti huvitavale ja uuele? Käsitöö, maastikumängud, nutikus-, kiirus-, osavus- ja ringmängud laagris andsid selleks kõigeks võimaluse — viisid kokku vanema ja lapse.

Meie projektis osalenud kaheksa isa olid kõik väga motiveeritud ja tahtsid oma lapsi kasvatada. Isad ei nimetanud kõikide probleemide põhjuseks rahapuudust, vaid olid pigem murelikud oskuste ja teadmiste puudumise pärast laste kasvatamisel. Üheskoos leiti, et need oskused on olemas, kuid õige "ukse" avamiseks vajatakse palju enam sõprade ja teiste üksikisade tuge.