Lasnamäele kupatatud intelligendid käisid rahutult ringi ja urisesid nagu puuri suletud lõvid. Tiibklaverid ei mahtunud kaubalifti ja neid tuli tassida üheksandale korrusele jala. Raamatuid sai siiski laduda avaratesse esikutesse. Kõige rohkem kannatasid need, kel oli kodus eestiaegset mööblit. Vana puhvet või kapp lihtsalt ei mahtunud esikust tuppa, sest uks oli liiga kitsas. Nii pidi kõrvalehitiselt tõstukijuhi otsima, sõlmima salalepingu viie rubla peale ja tõstma mööblitüki sisse akna kaudu. Ahneid tõstukijuhte õnneks jätkus.

Lasnamäe Elamuekspluatsiooni Valitsuse tehnikaosakonna insener Urve Nisu annab kätte uute korterite võtmeid, 1980
Foto: Rahvusarhiiv

Ehitusel jätkus muudki kasulikku. Paljud tallinlased ehitasid suvilaid, aga materjali polnud kuskilt saada. Kes ütles, et ei olnud? Krabisev rahapaber ja/või pudel haljast viina tegid imesid. Vajalik kraam tekkis nagu Aladini võlulambist. Õigem võrdlus oleks küll Ali-Baba ja 40 röövlit, sest riigimajade ehituskvaliteet jäi maha äritud materjali võrra viletsamaks. Aga suvilad kerkisid. Uhkeim asi Lasnamäelt ehtis veel mõne aasta eest Maardu ebaseaduslikku datšade piirkonda: suveputka fassaadiks oli terve rõduuksega paneel, ukse juurde viis isetehtud puittrepp. Ebaseaduslik ehitis lükati lõpuks buldooseriga ümber ja kuritegevuse viljana saadud paneel künti maa sisse. Loodetavasti leiavad tuleviku arheoloogid selle üles ja hakkavad kummalise leiu kohta väitekirju kirjutama.

Ka varastamata kraam ei jõudnud alati õigesse kohta. Lahtisel laoplatsil kastis vihm tsemendikotid märjaks ja need kivistusid kamakateks. Niisiis pandi segusse vähem tsementi. Õnnetud, kes olid topelthinna või kasulike tutvuste eest muretsenud Tšehhoslovakkia kahhelplaate, nägid neid pragunemas koos vannitoa seinaga.

Helmi ja Hans tulid Lasnamäele Kalamaja keldrikorterist. Mingit soovi kivilinna siirduda ei olnud. Hans ei harjunudki sellega ära. Enamik aastast, isegi talvel, veedeti Muuga suvilas. Ometi tahtis Helmi sisustada Okki, praeguse Loitsu tänava elukoha uue ja moodsa mööbliga. Kui mõni aasta varem sai veel iga tahtja seda ette tellida, oli toonane menuk – polüesterlakiga kapp – Okki tänava valmimise ajaks juba vabamüügilt kadunud, defitsiiti jagati ainult ametiühingu kaudu. Just pensionile jäänud Helmi ametiühingusse ei kuulunud.

„Sidusin rätiku pähe ja läksin ministeeriumi istuma,” meenutab eideke. „Istusin nädal aega, hommikul tulin ja palusin kokkusaamist ning õhtul läksin tühjalt koju tagasi. Siis tüdinesid ülemused ära. Ministrini mind ei lastud, aga mingi tähtsa mehe ette sain viimaks ikka. Ma olin näiteringis käinud, tegin nutused silmad ja ütlesin, et kulla ülemus, kuidas sa siis jätad ühe Eesti emakese mööblita! Tal läkski süda haledaks ja kirjutas mulle sealsamas propuski välja.”

Tallinna Majaehituskombinaadi ladudes oli kümneid tuhandeid paneele, märts 1987
Foto: Rahvusarhiiv

Ja töö, töö! Ei saa öelda, et kvaliteeti üldse polnud. Ent see kõikus. Enne tähtaegu vehiti siseviimistlust teha. Pärast palgapäevi ei suudetud kasutada vesiloodi või oli piiritus sealt ära joodud – mille muuga seletada tõika, et ühes peres tuli lapsevankri rataste ette klotsid paigutada, sest muidu sõitis käru kogu aeg iseenesest läbi koridori tuppa? Aja kulgedes lohakus kasvas. Uutmisajal tehtud kroonikafilm Lasnamäe ehitusvigadest oli ainult väike kokkuvõte olemasolevast.

Ka elanikud ise pakkusid originaalseid lahendusi. Mistra löödi jämedate naeltega kvaliteetsesse kaseparketti. Lodža ette ehitati laudkate. Kui miilits selle eemaldada käskis, selgus, et pere peab kuuendal korrusel kanu. Omaette küsimuseks jäi telefoniühendus. Et järjekord oli tosin aastat pikk, ei hakanud paljud sideliini taotlemagi.

Loe veel Lasnamäe kohta huvitavaid lugusid SIIT.

Lustakad maalrinaised töötasid brigaadidena, 1980ndad. Foto: Rahvusarhiiv