„Kas mina jäin pildi peale?“

Jaoskonna uksest poeb välja Remniku mees Vladimir. „Kui ma hästi ei jäänud, siis võiks uue pildi teha,“ pakub ta. Vladimiri naine tuleb, vaatab üle ja rõõmustab, et mees on fotol kena, selline esinduslik!

Alajõe valimisjaoskonna nimekirjas on 525 inimest, esmavalijaid on nende hulgas vähe, vaid mõned.

„Lapsi on meil üldse vähe, oleme rohkem penskarite vald,“ ütleb komisjoni liige Lii Liisveld.

Eelmiste kohalike valimiste ajal oli Alajõel uskumatult kõrge valimisosalus, ulatudes üle 80 protsendi. „Ega ei tea nüüdki, aktiivsus on kõrge,“ arvab Liisveld.

„Kui varem võideldi võimu pärast, siis nüüd on oluline, et esindusõigusegi saaks,“ lisab teine komisjoni liige Heli Ferschel.

Varasemaga võrreldes on uudne seegi, et valmiste-eelset massilist suvilatesse sissekirjutamist ja nn surnud hingede kogumist seekord ei toimunud.

Ka Alajõe läheb vallana valimistele viimast korda selle nime all ja oleks meelsasti iseseisev edasi olnud. „Hakkasime just kõike käima saama, elasime võlata ja hulk arendusi on käimas,“ ütleb Liisveld.

„Samas midagi karta ka pole,“ arvab Ferschel. „Kõik investeringute kavad on suunatud väljaspoole keskusi, sest keskustes on kõik suuremad tööd tehtud.“

Ka tunnevad inimesed üksteist ning päris võõrad nagunii uue valla asjades osalema ei hakka.

Miks Alajõe inimesed on nii aktiivsed valijaid?

Sest nad on harjunud seda tegema ja ehk on see ka rahvusega seotud, pakuvad komisjoni liikmed. Vene rahvusele, keda elab Alajõe vallas üksjagu, tundub hääletamine oluline olevat. Paljud tulevad ja meenutavad, kuidas kunagi oli ja mida valimisjaoskonnas anti – nostalgiat ikka on.

Alajõe jaoskonna alla käib ka Vasknarva koos sealse kloostriga, kuid nunnasid siiani valimas nähtud pole. Võimalik, et kloostriasukad elavad Eestis elamislubadega ja valida ei saagi.

Kodus hääletamisi tuleb ette, kuid mitte massiliselt. Päeva esimesel poolel oli kutseid 15.

Kabiinide juurde tekib järjekord.

„Olge kena, siia kandidaadi number ja siis kabiini, nimekiri on seinal!“

„Ja ongi kõik?“

„Ja ongi kõik.“