Areneda või…?!

„Elukestev areng“ on kaasaja kuumimaid hüüdlausungeid. Muidugist ajasid juba California hipid taga satorit, aga tookord kukkus see neil veidi nigelalt välja. Võibolla oli liiga vara. Vaid Alan Watts, Ram Dass ja ehk mõni vähene veel tõestas oma tegudega mõningast transformatsiooni. Loodetud „valgustunute põlvkond“ jäi Ida uusgurude pingelistele ponnistustele vaatamata sündimata.

Võibolla veidi hiljem päästis keegi kristlik eduteoloog pudelist „positiivse mõtlemise“ vaimu ja hakati kõva häälega pajatama Veemehe ajastust ehk New Age`ist. Postmodernse religioossuse saagiks langes tasapisi ligi neljandik ameeriklastest, kes harrastavad taimetoitlust, joogat, meditatsiooni, alternatiivpedagoogikaid jms. Ehkki nende loosungiks sai „Kõik on üks!“, oli tegudeni veel tükk maad, nii et New Age`i kriitikuid Ken Wilber, kiites küll selle sallivust, pluralismi, tundlikkust, nendib adeptides pigem romantilist jutuvada kui teadvuse evolutsiooni. Nappivat igapäevaharjutlemist (Wilber ise on üle 30 aasta tegelend mingi tshog-tsheni kaemusega). Ja seda väidab too Aurobindo õpilane olukorras, kus keegi ei külasta „sisemise kasvu“ kursusi nii innukalt kui New Age inime: TM-ist Silva-meetodisse, Silvast integraalsesse hingamisesse, hingamisest joogasse, joogast tantrasse, tantrast… See rida on lõputu, kuid keda ikka veel napib, on budad  — ehk Zorbas-Buddhad, kui OSHO ootusi väljendada. (See võib olla ka sellest, et järgitakse budistlikud ürikud pühkmeiks kuulutanud mõtlusmeistrite juhtnööri: „Kui kohtad oma teel buda — tapa ta!“)

Loodus läheneb katastroofile, rahvamassid muteeruvad, suurkapital märatseb kui marutõbis, aga „müstiku ja revolutsionääri sulamist“ — Sõdalasest Liigkasuvõtja vastu, Kuningapojast kui Seitsmepealise Lohe lömmilööjast pole ikka veel kippu ega kõppu. Ja seda vaatamata sellele, et Pilt Teest on William James`ist Abraham Maslow, Stanislav Grofi… ja Ken Wilberini teravalt välja joonistet — nüüd teab Lääneski iga mats, mitu ja millist teadvusasatet tal tuleb läbida, enne kui õnn õuel. Pärast teosoofe kippus tõepoolest jääma mulje, et lift Taevasse töötab vaid Indias, tootes maailmaklassiga gurusid nagu Ramakrishna, Shri Aurobindo, Swami Vivekananda, Krishnamurti, Shri Ramana Maharshi, Shri Nisargadatta Maharaj, Poonjaji, „modernseim gurudest“ Shree Bhagwan Rajneesh (OSHO), Babaji jt. Nüüd aga paistab, et juba on Läänelgi mõned oma budahakatised või anandad ette näidata: Barry Long. Drunvalo Melchizedek, Barbara Ann Brennon (“Valgus kätest“ autor), Ken Wilber, (küll India päritolu) Deepak Chopra jt. Nagu seeni pärast vihma sünnitab Õpetajaid Putini Venemaa, otsekui täites Mihhalkov-Kontshalovski ennustust: „Tuleb diktatuur — ja tohutu rikka kultuuriga!“: Vladimir Megre „Anastasija“-lood (milles vene rahvas avastanud oma ANIMAT), Anatoli Nekrassov, Aleksander Pint jt. Pint väidabki, et seoses „võnketasandi tõusuga“ on valgustumine muutumas kättesaadavaks üha rohkematele. „Kas Sina juba oled valgustunud!“ — küsiks pilotkas punaarmeelane tollelt tuntud plakatilt meilt täna. Mida sa passid?

Paistabki siis, et sada aastat arengupsühholoogiat on teinud oma töö, võimaldades asuda vabanema mitte ainult saientismist ja „dogmadeusust“, vaid asuda — lõpuks ometi! — ületama ka biitnikute-hipide kunagist roosamannausku ja New Age`igi sisse murdnud „uut pealispindsust“. Teosoofiliste tarkpeade targutus vaibub tegijate tulles kummastava vaikusega, mis otsekui ütleks: piir täna ei lähe üldsegi mitte „usklike“ ja „ateistide“ vahelt, vaid tasapisi tõusvate shamaanihakatiste ja paigaljooksu harrastajate vahelt. Kuna aga loodus liikumatust ei salli, on valida vaid edasi- või tagasimineku vahel. Loomulikult on solvav, kui Sulle äkki öeldakse, et Sina, tühikargaja sihuke, „ei arene“ — aga vaat mina — võta eeskujuks! — jällegi „arenen“! Või isegi kui ei õeldagi, siis antakse mõista. Või kui mõista ei anta, taipad äkki ise. Eks zeni-Suzukigi juba kirjutand, et lääne bürjerile ei mahu kuidagist pähe, kuid keegi temast teadjam talle korraga miskit õpetama kukub. Võibolla lohutaks teda teadmine, et „vaimsete asjadega“ on iidamast-aadamast tegeld ikkagi need, kes muuks nagu ei kõlvand — parima shamaani sai küürakast, maiseis asjus täielikust tohmanist. Aga siis lollike tõesti võis ühel päeval tulla ja ime püsti panna. Ja nüüd ongi valida: kas olla NARR alguses või lõpus. Sokrates tunnistas südamest, et ta midagist ei tea. Jeesus oli Jumala Narr, kes tegi tühjaks „tarkade tarkuse“. Erik Erikson, arengupsühholoog, osutas, et kui sa ei vali alates 35. eluaastast otsingu, riski, loovuse teed, oled siitpeale sunnitud konstrueerima oma maailmavaateks üha ilmselgemaid narrusi ja lõpetama neuroosis.

Areng on inimese põhiloomus, valgustumine vaid aja küsimus — väidab Traditsioon. Tahad saada õndsaks — vali areng! Maksma selle eest aga pead endatähtsusega, hoidmaks nagu silmatera oma siirust ja hingepuhtust, mis võimaldab Sul olla Kolmas Vend — lollike, vaimust vaene, kes saab alguses lüpsta vanemaist vennist, olles nende silmis tõeline naljanumber. Ent temas on miski, mis maksab Taevas — ja Looja pole tasuga kitsi.

On vist üha piinlikum leida end täna silmitsi äratundmisega, et sa ei teagi, mis asi on areng, inimliigi evolutsioon — et Sa „polegi selle peale mõelnud“. „Kui Sa ei ole buda, siis Sa oled — idioot,“ tõdeb OSHO. Ja kui oled otsustanud saada budaks — loodetavasti mitte selliseks, kes esimesel võimalusel kustumisse silkab -, siis on aeg hakata esitama õigeid küsimusi: Milles õigupoolest väljendub minu areng? Milline on järgmine aste, mida parajasti astun? Kas märkan enda ümber teisigi „elukestvalt arenevaid“ inimesi? On selge, et kõik me magame, vahe vaid selles, kui sügavalt? Minu homne unenägu võib olla ärksam, selgem tänasest.

Küsigem enestele sügavalt silma vaadates: Kas mu maailmapilt muutub? Kas mu julgus väljendada oma tundeid kasvab? Kas tunded seejuures puhastuvad? Kas mu meeleline kogemus ergastub? Kas minu jaoks „Ilu päästab maailma“? Kas kogen „elamist rõõmus“? Kas tean juba, mis on armastus? Kas naudin oma keha ja selle „energiaid“? Kas mu mõtlemine selgineb? Kas mu ego taandub tasapisi empaatilisema mina ees? Kas „aukartus elu ees“ ilmneb? Kas aiman juba, milles võiksin olla „maailma parim“ — oma annet? Kas teised märkavad muutusi minus või ma vaid kujutlen?

Millised on Sinu „tippkogemused“? Kas inimeste ring, keda tingimusetult armastad, avardub? Kas koged endas homo ludust? Homo religiosust? Kas oled hakanud aimama, mis tähendab olla terviklik ja seeläbi sügavalt, vääramatult õnnelik? Kas õpid tasakaalustama endas „head“ ja „kurja“, „õiget“ ja „valet“, mehelikku ja naiselikku jt üha sügavamaid vastandeid, et võibolla kunagi kannatada välja kohtumine omaenda Teadvusega — kes Sa ju oledki — puhtal kujul? Üks tiibeti laama on kirjeldanud seda kogemust nii: See on, otsekui kõrvetataks sind keeva veega ja samal ajal kallataks üle jääkülmaga.

Et kunagi hoida niisamuti koos väljakannatamatut valu ja kujuteldamatut rõõmu — ühes lahutamatus Tervikus.