Morozov alustab sellest, et õppused Zapad on plaaniline ettevõtmine, mis toimub kord kahe aasta jooksul Venemaa ja Valgevene relvajõudude ühisel osavõtul. Sel aastal on õppuste põhifaas planeeritud perioodile 14.-20. september. Samal ajale on Venemaa planeerinud ka teisi sõjalisi treeninguid erinevates eeldatavates sõjategevuse piirkondades oma pika piiri ulatuses.

Morozovi sõnul on see loomulikult jõudemonstratsioon, täiesti võimalik, et Leedu ja Poola vastase sõjategevuse harjutamine Suwałki koridoris ning kindlasti koostöö harjutamine Valgevene kolleegidega. Palju räägitakse aga sellest, et see on Valgevene okupeerimine Vene vägede poolt.

Juba Valgevene praeguse presidendi Aljaksandr Lukašenka võimule tulekust alates 1994. aastal loodi mõlemate riikide ühiste jõududega mitmeid integratsiooniprojekte, mille krooniks on Venemaa ja Valgevene liitriik, kollektiivse julgeolekukokkuleppe organisatsioon (ODKB) ja tolliliit, ehk teisisõnu kujunes välja nende riikide poliitiline, sõjaline ja majanduslik allianss, kirjutab Morozov.

Sellest tuleneb, et liitlased peavad oskama teineteist igasugustes tingimustes aidata ja toetada, eriti sõjalise konflikti korral, märgib Morozov. Praktikas tähendab see seda, et kui tugev pool liidus (Venemaa) midagi otsustab, peab nõrk pool (Valgevene) selle täide viima.

„Tekib sakramentaalne küsimus: miks hõivata oma lähim liitlane, kui maade vahel on niigi kõik seotud? Kus te olete näinud probleeme näiteks EL-i ja NATO liikmete vahel sellistes küsimustes? Aga meil ei ole kõik nii lihtne. On ju ainult läänes nii, et seda, mis on kirjas lepingus, järgitakse rikkumatult. Nõukogude järgses ruumis on see lihtsalt arutelude ja küsimuse arusaamise järgi otsustamise teema,“ kirjutab Morozov.

„Oletame, et Aljaksandr Rõgoravitš [Lukašenka] mõtleb: mille poolest olen ma Vladimir Vladimirovitšist [Putin] halvem, ma ju valitsen nagu tsaar üle 20 aasta ja oleks ise peaaegu Kremli troonile istunud. Miks pean ma tegema liitlase jaoks seda, mida ma pean, aga mulle ei ole see kasulik? Näiteks maksma lepingu järgi gaasi eest, tunnustama Krimmi või isegi Abhaasiat, seisma ühes kaevikus kurja NATO vastu ja nii edasi… Vot, ma ei hakka seda tegema, teen seda, mis on mulle huvitav, sest ma olen Valgevenes absoluutne suverään. Aga et ma pole suu peale kukkunud ja kogemus on suur, siis alati alguses ma tülitsen Vladimir Vladimirovitšiga, aga pärast keerutan kuidagi välja… Ja NATO maad vaatavad sellele suure heameele ja huviga,“ jätkab Morozov.

Morozovi sõnul on sellise tegevuse tõttu probleemid Valgevene ja Venemaa vahel viimastel aastatel kriitiliselt kuhjunud ning neid ei saa enam varjata kellegi eest ei läänes ega ka kodus. Pooled pigem taluvad teineteist, kui hingavad ühes rütmis. Selles kontekstis panevad Ukraina 2014. aasta sündmused läänt küsima, kas Vladimir Vladimirovitš ei taha nende õppuste ajal Valgevene küsimust lõplikult ja pöördumatult ära otsustada ja ülbeks läinud vasalli uuesti lojaalseks teha.

Valgevene Vabariigi suveräänsuse tuleviku küsimuses on kõik jumala ja tema õigeuskliku teenri Vladimir Vladimirovitš Putini kätes, usub Morozov. Alates 1996. aastast on Valgevene täielikult ja pöördumatult Lukašenka kontrolli all Vene Föderatsiooni hindamatu abi ja toetuse abil.

Morozovi sõnul ei ole sellest ajast peale olnud kunagi sellist olukorda ega ilmselt ei tulegi, et Lukašenka režiim oleks ilma Venemaa majandusliku, poliitilise ja sõjalise protektoraadita võimeline iseseisvaks eluks, kui palju Lukašenka ka ei mängiks Hiina, Iraani, araablaste või EL-i ja NATO-ga. Seda mõistetakse Morozovi hinnangul hästi ka Venemaal ja seda teab suurepäraselt Lukašenka. Seetõttu on vägede sissetoomine ja nende abil võimu muutmine täiesti üleliigne ja ebavajalik, seda enam enne Putini järjekordset tagasivalimist 2018. aasta märtsis.

Morozov usub, et on 1001 muud võimalust Kremli soovitud tulemuseni jõudmiseks ja seni need töötavad. Muidu poleks ei Lukašenkat ega Valgevenet tema juhtimise all juba ammu.

„Niisiis, kallid eestimaalased, me võime nautida Eesti suve väheseid päevi täiesti rahulikult, Valgevene poolt meid veel miski ei ähvarda. Seal on juba kõik ammu juhtunud,“ teatab Morozov.