Spordis pole plaanimajandust

Tarvi Uusen, spordiinfo portaali Sportnet peatoimetaja

Nii inimene, kes pakkus Eestile Sydney olümpiamängudelt kuus medalit, kui ka Tiit Nuudi, kes arvas, et üks medal oleks hea küll, ei mõelnud seda plaanimajandusena. Mitte keegi, ka mitte olümpiakomitee, pole pannud sportlastele mingit konkreetset plaani või kohustust. On suur vahe, kas tegemist on ootuste-lootustega või plaani- ja käsumajandusega. Plaanimajandust hetkel Eesti spordis pole.

On lootused, kas põhjendatud või põhjendamata, see on iseasi. Küll aga käib mõni sportlane ise veksleid välja ja siis meedia võimendab tema lubadusi.

Ainus, mida sportlaselt nõuda saab, on võitlemine oma võimete piiril. Medaleid muidugi oodatakse. Aga kui näiteks Nool teeb Eesti rekordi, aga jääb kuuendaks, tuleb temaga igal juhul rahul olla.

Riigi medalite hulk pole enam selline poliitiline näitaja nagu vanasti, kui oli kahe maailmasüsteemi vastasseis. Aga imidzhit see riigile loob. Kui vaatame Etioopia või Kuuba saavutusi, siis võiks arvata, et seal riikides on kõik korras, aga me teame, et see nii ei ole.

Kui kahe maailmasõja vahel majanduskriisi aastail tahtis kui Soome tahtis USA-lt laenu, siis küsiti, kes ja kus on Soome. Pärast seda, kui Paavo Nurmi jooksis Ameerika turneel ridamisi maailmarekordeid, küsiti laenutahtjailt: "Ah see Nurmi-maa? Muidugi saate laenu." Nii et pigem on olümpiamedaleil mõju majanduspoliitikale.

Nii väike riik nagu Eesti võiks kahe medali üle uhke olla. Austraallased panid ju Sydney medalite põhjal riigid paremusritta võidetud medalite suhtarvu järgi ühe elaniku kohta. Eesti oli seal (too hetkel vähemalt) Austraalia ja Sloveenia järel kolmas. Paraku koostakse olümpia lõpus medali-riikide pingerida ikkagi absoluutarvudes.