Milline osa teisipäevasel EL-i ja NATO ministrite kohtumisel kokkulepitust on Eesti jaoks kõige olulisem?

Eesti on alati taotlenud, et ELi ja NATO koostöö oleks võimalikult tihe ja sujuv. Arvestades mõlema organisatsiooni liikmeskonna väga suurt kattuvust on enesestmõistetav, et julgeoleku ja stabiilsuse edendamisel nii liikmete endi seas kui maailmas tehakse tihedat koostööd. On olnud peasekretär Jens Stoltenbergi suur intitsiatiiv, et see koostöö kännu tagant lahti saada.

Meie jaoks on oluline kübertemaatika ja hübriidohtudega tegelemine. Kuigi NATO ja EL on mõlemad organisatsioonid, mis on suunatud stabiilsuse kaitsele ja edendamisele, lähenevad nad probleemile erineva nurga alt, mõlemal on oma spetsiifika ja nad täiendavad üksteist.

Lepiti kokku suuremas küberkaitsekoostöös. Mida tähendab see Eesti jaoks?

Eesti on teema promomisel ja praktilises töös esirinnas. See on meie kaubamärk ja väga arenenud e-teenustega riigina tajume ka haavatavusi ehk paremini kui mõned teised riigid. Seda juba ajast, kui asutasime Tallinnas küberjulgeoleku oivakeskuse, mis on NATO üks kõige tegusamaid ja liikmeterohkemaid keskusi - oleme pakkunud erinevaid harjutusplatvorme NATO käsutusse ja n-ö mudeliks, mille pinnal luua ühtseid NATO platvorme. Oleme tegelenud väga erinevate aspektidega, nii doktriini kui õigusruumi arendamisega väga aktiivselt.

Oleme ka eestvedajad selles, et küberruumi käsitletakse eraldiseisva tandrina. Tulevikus on igas kriisis ka kübermõõde, see ei ole üksnes eraldi avalduv oht, seetõttu tuleb seda arvestada valmiduse tõstmisel, õppustel ja nii edasi.

Millega täpselt hakkab tegelema Soome loodav hübriidkaitsekeskus?

Riike võidakse survestada ja rünnata nii info-lahinguväljal kui majanduslike meetmetega kui kübervahenditega. Uudissõna "kerksus" ehk võime tagada riigi toimepidevust ja taastada selle toimimine ka kriisiolukorras on järjest tähtsam. Ka Soome keskuse eesmärk on nende ohtude teadvustamine, tegevuse koordineerimine ja paremate praktikate jagamine. Hübriidohtude puhul on oluline, et riigid, kes on seni erineval määral nende ohtudega kokku puutunud ja kus ka valmisolek ohtudele reageerida on väga erinev, saaksid n-ö ühele leheküljele.

Ukraina välisminister Pavlo Klimkin ja NATO peasekretär Jens Stoltenberg

Milliste ettepanekutega lähete täna Ukraina-teemalisele kohtumisele?

Krimmi illegaalne annekteerimine ja Venemaa agressioon Ida-Ukrainas on teemad, mida ei tohi lasta unustusehõlma vajuda, sedamööda, kuidas maailmas uusi kriise tekib. Ukrainat tuleb toetada. Need reformid, mida Ukrainalt soovitakse ja eeldatakse, on isegi rahuajal rasked ja keerulised. Ukraina aga peab samal ajal võitlema riigi terviklikkuse või isegi püsimise eest. Ka NATO liitlased peavad tegema kõik, et Ukrainat nii nõuga kui käegakatsutaval viisil toetada.

Kui tõsine on Venemaa oht praegu, kui Kaliningradi tuuakse rakette ja suurenemas on ka Venemaa jalajälg Valgevenes?

Olen endiselt veendunud, et EL ja NATO on nii majanduslikult, sõjaliselt kui eelkõige moraalselt Venemaast üle ja Putini režiim on heidutatav. Selleks tuleb teha praktilisi samme nagu heidutushoiaku tugevdamine. Teine osa on selgete, üheselt arusaadavate sõnumite edastamine. Meie teame, et liitlaste solidaarsus on tugev ja nende valmidus meid kaitsta on vankumatu, aga lisaks on oluline, et sedasama teaksid ka president Putin ja tema lähikondlased. See on kõige parem viis tagamaks, et ei toimu strateegilisi valearvestusi, millel võiks olla kehvad tagajärjed.

USA on otsustanud tuua oma pataljoni Poola, Prantsusmaa lubab saata väiksema hulga sõdureid Eestisse brittidele abiks, aga mõlemas riigis vahetub peagi valitsus. Kas on teoreetilinegi võimalus, et need otsused tühistatakse?

Kõik NATO riigid on demokraatlikud ja valitsused vahetuvad perioodiliselt. Mõned on sotsiaalmajanduslikult konservatiivsemad, mõned liberaalsemad, mõned sotsiaaldemokraatlikumad, aga see ei tähenda, et liitlaste pühendumus ühisele kaitsele oleks sattunud ohtu.

Poliitilise ühtsuse ja solidaarsuse hoidmiseks ja väljendamiseks tuleb teha tööd, aga ma ei näe, et NATO solidaarsus ja ühtehoidmine peaks saama hiljutistest või tulevastest valimistest mõjutatud. Olen veendunud, et nii Lääne-Euroopa kui Põhja-Ameerika liitlased mõistavad, mis on kaalul ja kui oluline on rahu ja stabiilsus ka meie riikide sisestabiilsuse ja majandusliku heaolu jaoks. Nii et ma olen nii NATO kui EL-i tuleviku suhtes optimistlik.

Eesti on väheseid NATO riike, mis täidab 2% kaitsekulude nõuet. Aga kas sellest piisab?

Kui kõik alliansi liikmed kulutaks 2% oma SKT-st riigikaitsele, siis on NATO kindlasti ka tulevikus maailma ülekaalukas sõjaline jõud. Tegelikult ka täna on NATO kollektiivne sõjaline võimsus määratult suurem kui ühelgi väljakutsujal. Samas on dünaamika murettekitav, sest vähemdemokraatlikud riigid on viimastel aastatel oma kaitse-, õigemini sõjalisi kulutusi märkimisväärselt suurendanud. Selle kohustuse ülerõhutamine on kindasti oluline.

Mitmed liikmesriigid, kes täna ei ole 2%-ni jõudnud, on seadnud selge eesmärgi ja selle suunas selgeid samme astunud. Mõned vajavad täiendavat ergutamist.

Esireas: NATO peasekretär Jens Stoltenberg, Briti välisminister Boris Johnson ja Türgi välisminister Mevlüt Çavuşoğlu

Türgi demokraatia olukord halveneb. Mis võimalused on tema liitlastel seda takistada?

Türgi on oluline liitlane: ta on suur riik ja sõjaliselt väga võimekas. Selge, et suvise riigipöördekatse järel on Türgi ühiskonnas olnud teatud turbulentse ja järellainetust. Nii nagu teistegi liitlastega, nii ka Türgiga me kõik kõneleme ja väljendame väga selgelt oma ootusi ja lootusi. Aga ta on oluline liitlane ja oluline partner ka EL-ile. ELi suure naabrina on Türgi teinud väga palju, et Euroopasse suunduvaid rändevooge ohjeldada.

Millisena näete tulevast koostööd brittidega?

Suurbritannia valitsus on kinnitanud, et kuigi riik lahkub EL-ist, ei lahku ta Euroopast. UK jääb täisvereliseks NATO liitlaseks ja võttis endale ka raamriigi rolli heidutusrolli tugevdamises Eestis. Meie kaitsekoostöö UK-ga saab järjekordse ja väga olulise peatüki. Euroopa ja kogu NATO kaitses jääb UK väga oluliseks mängijaks, olles sõjaliselt väga oluline riik, tuumariik ja - mis pole väheoluline - ka ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. ELi puhul eeldame, et lahkumisläbirääkimised algavad lähemate kuude jooksul, valitsus on lubanud selle algatada märtsis. Eesti on kindlasti ka järgmise aasta esimeses pooles eesistujana selles protsessis osaline, ehkki läbirääkimisprotsessi veab Euroopa komisjon.