Päeva jooksul räägime teineteisega vaid pauside ajal, suusatamise ajal on vaikus ja mõtleme omi mõtteid. Viimastel päevadel mõtlen palju söögist. Mõtlen sõprade peale, et kuidas neil läheb. Mõtlen oma vanemate ja õe peale. Mõtlen inimeste peale, kes mu ümber on. Mida teeksin siis kui ma siin poleks. Mõtlen minevikust ja tulevikust. Mõtlen et Eestis on kevad. Palju mõtlen möödunud aegade polaarseiklejatest, Scotist, Nansenist, Amundsenist, Peary’st, Nordenskiöldist jpt, et kui palju muresid Neil võrreldes meiega oli ja milliseid raskusi nad pidid ületama. Kuidas nad oma nahast püksirihmad ja saapasääred puljongiks keetsid, millistes tingimustes nad vastu pidasid. Mõtlen ka tänapäeva seiklejatest, kellest lugenud olen. Meestest kes on korda saatnud tegusid, milleks mitte keegi teine pole suuteline olnud- Borge Ouslandist, Torry Larsenist, Rune Gjeldnaesist, Göran Kropist, Henrik Rünellist jpt. Mõeldes, kui raske neil on olnud annab t eadmise, et meie väikesed mured on nii tühised, et muretsemiseks pole üldse põhjust. Mõtlen et kui mul poleks sellist sõpra nagu Marko, kes alati, iga ilmaga on nõus matkale tulema, siis poleks ma praegu siin. Mõtlen, et millal tuul vaibub ja millal jälle suusatada saame. Mõtlen heade inimeste peale, kes meid selle ekspeditsiooni juures aidanud on. Mõtlen halvaa peale, mille kohe ära söön. Ja veel umbes miljon väikest ja suurt mõtet.
Marko
: Mõtlen tõesti palju sest aega ju on. 8-10 tundi päevas suusatades kus ümberringi on ainult lumivalge vaikus segatud suuskade ja kelkude krudinast lumepinnal ning mõnel päeval ka tuule ulgumisest on mõtetel võimalik kaugele uidata. Palju mõtteid on heast söögist ja soojast toast ning kevadest mis Eestis juba on kuid olen ise selle tee valinud ja nende mugavuste lühiajaline puudumine küll probleem pole. Mõtlen lähedastele ja ka sellest, et miks just see ekspeditsioon millest mina olen unistanud ja mis minuarvates on jube lahe peab neile muret valmistama, kas ma ei võiks millegi lihtsamaga tegeleda? Ei — nad peavad sellega lihtsalt harjuma, mul on selline põhimõte et aegajalt pean midagi “teravat” tegema muidu vaim ja keha hääbuvad selles tänapäeva mugavas maailmas. Mõtlen millega sõbrad võiksid parasjagu tegeleda ja mis me koos suvel teeme. Neid ridu kirjutades oleme jälle telgis tormivangis ja helistasin just sõpradele kes on parasjagu kajakimatkal Viljandist Tartusse ning istuvad laagris Võrtsjarve ääres, päike paistab ja on +19 kraadi. Meil on -22 (telgis -12) ja tuul plagistab telki nii kõvasti, et kõrvaklappidega muusikat saab kuulata ainult käsi kõrvadele surudes. Nad küsisid kas tahaksin olla seal — jah, aga pärast Gröönimaad. Vahest kui on väga raske ei mõtle millestki ainult vahin tuimalt suusaninasid ja kompassi kui ees olen ja tõstan jalgu üksteise ette, kui Rain veab siis vahin tema kelgu tagaosa. Kui on parem nähtavus siis vaatan järgmist lumevaalu ja mõtlen millise nurga alt seda ületan, kuhu panen vasaku ja kuhu parema jala ja millisel sekundi murdosal keha natuke ette kallutan et rakmed hästi pingul oleksid ja kelk sujuvalt üle vaalu libiseks. Ja vaalusid siin jagub, vähe on sujuvat tõmbamist, kogu aeg on üks nõksutamine. Kuid iga samm edasi on ju võit! Mõtlen nagu Raingi möödunud aegade ja tänapäeva polaarseiklejatest ja nende teod annavad jõudu juurde. Samas mõtlen kui ilus siin tühjuses tegelikult on. Kohas kus telgime pole ilmselt kunagi astunud ühegi inimese jalg ja võibolla ei astu ka. Ükskõik kuhu vaatad vastu vaatab muutumatu tühi lumeväli.
Eile näiteks saatis meid pool päeva täis päikese halo, haruldaselt ilus vaade — kui mitu korda olete te näinud kasvõi poolikutki päikese halo?
Siin olek on õnnistus.
Loomulikult on veel paljusid mõtteid tulevikuplaanidest ja kodus ja tööl tegemata asjadest jne.
2. Kas kogu shokolaad on otsas või ainult eilne portsjon?
Kogu meie toit on jagatud päevade kaupa, iga päev pakitud eraldi kotti ja seetõttu pole võimalik ära süüa kogu shokolaadi, kuigi vahest tahaks. Homme on juba uus shokolaad:)
3. On asi ise kohapeal ikka pisut teistsugune kui matka kavandades, ettevalmistades?
Füüsiliselt on raskem kui arvasime, samuti siiamaani on olnud suhteliselt soe, eriti päeval.
Ei oodanud ka nii ebatasast ja raskesti läbitavat lumepinda.
4. Miks kusetops seal voodis on? Juhul kui ta ka voodis ei ole siis kas valgele lumele on keelatud miski seadusega seal ilusaid joonistusi joonistada?
Kas sa oskad endale ette kujutada midagi ebamugavamat — telgis temperatuur -25 kraadi, väljas -30 ja tuul 16 meetrit sekundis, oled magamiskotis, seljas vaid pesu ja tuleb häda. Ei kujuta ette, et tahaksin sellistes tingimustes välja minna. Kasutades kusepudelit ei pea isegi magamiskoti lukku lahti tegema. Kuna päeval ei saa nii palju juua kui tahaks, siis kompenseerime puuduva vedeliku hulga õhtul palju juues. Telgis veedame ca 13 tundi ööpäevast ja selle aja jooksul tuleb mitugi korda hädal käia. Kusepudel on elementaarne.
5. Kas kohalikega kah suhelnud olete? Millised on emotsioonid?
Kohalikega ja üldse inimestega suhtlesime viimati 1. aprillil poes ja politseijaoskonnas (peab vajalikke lube, kiindlustust ja varustust näitama) käies ja 2. aprillil, kui kohalik kütt koos oma koerarakendiga meid ohtlikus piirkonnas eskortis. Ei mingeid erilisi emotsioone. Loodusrahvas, kes suudab uskumatult karmides tingimustes hakkama saada. Aga ekspeditsiooni käigus ei kohta me tõenäoliselt mitte kedagi. Nagu sa tead valitseb Gröönimaal jääaeg ja sisemaal pole elu võimalik.
6. Kas olete viibitud päevade jooksul kogenud midagi eriskummalist, mille kohta enne matkale minekut ei olnud lugenud või millest kuulnud?
Siiani pole midagi eriskummalist kogenud.
7. Kuidas tervis on — silmanägemine, kuulmine, seedimine ja jalad?
Silmad seni OK, kanname koguaeg päikeseprille sest lumepimeduse oht on väga suur. Kuulmine ja seedimine OK. Marko võtab kõrvetise tablette. Suur õlikogus annab tunda. Jalad valutavad, õhtuti löövad tuld välja, väikesed villid, küünarnukid on mõlemal väga valusad. Huuled ja nina narmendavad päikese, tuule ja külma tõttu. Aga muidu siianii tervis korras, need väikesed vaegused on tavalised ja need ei takista meie edasiliikumist. Tervis on siiani korras.
