Peres, kus meeste privileege hoiti au sees, jäi esmaõigus äri ülevõtmisel Fred Trump juuniorile. Donaldist kaheksa aastat vanem Freddy katsus küll saada tapjakuningaks, keda isa vaimusilmas ette kujutas, kuid ta oli sellises rollis edu saavutamiseks liiga pehme südamega. Freddy veetis keskkooliaastad peenes episkopaalses päevakoolis Long Islandil, mitte mõnes militaarakadeemias. Lehigh’ ülikoolis käies liitus ta lennuväe reservohvitseride väljaõppekooliga ning mõtles piloodiks saamisele, aga õpingud lõpetanud, hakkas ta ikkagi kohusetundest kannustatuna oma isa assistendiks.

Z-avenüü kontoris ning ehitusplatsil esines Freddy Trumpil raskusi oma isa õpetuste omandamisega. Fred Trump, too ülimalt jõukas mees, kes ehitusplatsil ikkagi mahakukkunud naelu üles korjas, ei võinud kannatada ühegi sendi raiskamist. ent tema vanemal pojal jäi isa kitsidus kuidagimoodi kahe silma vahele. Kui talle pakuti võimalust üht vana hoonet renoveerida, paigaldas Freddy sinna uhiuued aknad. Isa sõimas selle peale poja läbi, leides, et vanad oleksid ka veel mõne aasta vastu pidanud.

Kui Donald jälgis oma vanema venna püüdlusi isale meele järele olla, tundis ta talle kaasa. Vend Freddy oli heasüdamlik ja teiste peale mõtlev noor mees, kes pidas Donaldile loenguid joomise ja suitsetamise kahjulikkusest, kuigi ta ise ei suutnud neist kahest harjumusest kuidagi loobuda. ent kuigi Donald armastas oma venda, ei saanud ta hoiduda ka tema peale pahandamast. Nende isa ja ema ei joonud end kunagi purju ning pidasid sedasorti käitumist arvatavasti märgiks nõrgast iseloomust. (Fred seeniori enda isa oli ju ilmselt alkohoolik.) Donald soovis, et Freddy üritaks neile näidata, et ta suudab end kontrollida. Samuti pidid Trumpi pere mehed tugevad olema, isegi siis, kui üksteisega tuli tegemist teha, aga kui isa Freddyt sõimas, näis too nõnda löödud olevat, et tundus lausa pilgu all kahanevat. Seda polnud kerge vaadata.

Nähtust õppides andis Donald endale lubaduse, et ei tagane kunagi kellegi ees, isa kaasa arvatud. Aastaid hiljem ütles ta: "Ma andsin talle kogu aeg sama mõõduga vastu. Mu isa oli üks karm vanamees." Kuid lisas ka: "Isa austas mind, kuna ma ei taganenud tema ees."

/.../

Koos isaga sageli tema hooneid külastades õppis Donald ka igapäevasemaid asju, nagu üüriraha kogumine, mille juures oli vaja omandada ka selliseid trikke nagu samm kõrvale ukse avanedes, sest selle taga seisja võis käes hoida näiteks ämbrit kuuma veega. Selliseid asju tuli ette. Donaldile tutvustati mitmesuguseid viise, kuidas pikendada korterite juurde kuuluva inventari eluiga, vältides samas kallist avariiremonti. Isa eeskuju järgides ilmus Donald alati tööle pintsaku ja lipsuga ning hoolitses selle eest, et ta teaks iga äriaspekti kohta nii palju, et suudaks töötajatele juhiseid jagada ning pärast nende ülesannete täitmist kontrollida.

Donald oleks meeleldi kõrghariduse omandamise sinnapaika jätnud. Õppuritöö polnud talle loomuomane ning teda ei huvitanud eriti ka Philadelphia seltskonnaelu, olgu siis ülikoolilinnakus või sellest väljaspool. ent isa kinnitas, et Donald peab kraadi kätte saama. (Tema jaoks oli auasi, et poeg oleks Ivy League’i ülikooli lõpetanud.) Ning kui Donald ülikoolist välja kukub, kaotab ta tudengi tähtajapikenduse ning ta võidakse kutsuda sõjaväeteenistusse, millega kaasneb risk sattuda lahingutegevusse Vietnamis.

Sedamööda, kuidas Vietnami sõda muudkui venis, liitus üha enam Trumpi põlvkonna noormehi relvajõududega – kuni miljon meest aastas. Ligi kolmandik neist saadetigi Kagu-Aasiasse aega teenima. Kui hukkunud Ameerika sõjaväelaste arv jõudis lõpparvule ehk 60 000 üha lähemale, kasvasid ka sõjavastased meeleolud ning ülikoolilinnakutes rannikust rannikuni korraldati avalikke proteste. mõned kolledžid ja ülikoolid lausa suleti protestijate tegevuse tõttu. Tudengid blokeerisid tänavad barrikaadidega, põletasid teenistusse kutsumise teateid ja mõnel juhul ka ülikoolihooneid. Kõige hullem juhtum leidis aset 1970. aastal, kui Ohio rahvuskaart avas Kent State’i ülikoolis meeleavaldajate pihta tule, tappes neli tudengit ja haavates üheksat. Sellele järgnesid sajad protestid üle kogu riigi, sest Kent State’i veresaun tekitas noorte seas kindla vastuseisu sõjale.

Kuigi ka mitmed Ivy League’i ülikoolid, nagu Columbia ja harvard, said aktivistide taimelavaks, jäid pennsylvania ülikooli õppurid nendega võrreldes rahulikumaks. ent 1965. aastal kogunes sealgi üle 1000 tudengi sõjavastasele "avalikule arutelule" ning 1967. aasta kevadiste tudengipäevade ajal, mis koosnesid tavaliselt paraadidest, joomisest ja piknikueinetest, kinnitas umbes 50 õppurit oma õlgkübarale musta lindi ja kattis näo gaasimaskiga. Aastal 1968, mis jäi Donald Trumpi jaoks viimaseks õppeaastaks pennis, okupeeris tilluke rühm üliõpilasi ühe hoone ning sundis linnakust lahkuma luure keskagentuuri ja Dow’ kemikaalifirma värbajad – see firma tootis napalmi, mille abil põletati maha tohutud alad Vietnamis.

Donald Trump ei osalenud protestides, ei kirjutanud petitsioonidele alla ega agiteerinud ka muul viisil kehtiva riigivõimu vastu. Kuigi ta oli isiklikult sõja vastu, rääkis Trump hiljem, et keskendus vaid oma äritulevikule ning ei pööranud linnakus toimuvatele protestidele erilist tähelepanu. Toda mittepoliitilisust silmas pidades võiks öelda, et Trump meenutas pigem viiekümnendate kui kuuekümnendate aastate kolledžinoort. Kuid ka vanamoodsam kolledžielu pakkus talle sama vähe huvi kui tema põlvkonna psühhedeelne stiil. püüdlikult karsklaseks jäädes ei huvitanud teda korporatsioonide õllelabrakad ja narkootikumidest täidetud kodused peod. Tavaliselt püsis ta pärast loenguid oma toas ning vaatas vestlussaadet, mida juhtis Johnny Carson, keda ta väga imetles, ja läks siis magama. Seda rutiini järgis ta kuni diplomi kättesaamiseni ja New Yorki naasmiseni. Hiljem väitis ta sageli, et lõpetas oma kursuse parimana, ent kuna too kool ei avaldanud ametlikke pingeridu, ei saa seda kinnitada ega ümber lükata.

Tol ajal kui Donald lõplikult New Yorki tagasi läks, saatsid protestid demokraatliku partei riikliku suurkogu toimumist Chicagos ning Ameerika sõdurite arv Vietnamis saavutas oma tipu – 541 000. Tuhanded noorukid, kes tudengipõlve lõppedes enam teenistusse ilmumisest ei pääsenud, põgenesid Kanadasse. Nagu teistel, kes 1968. aasta kevadel diplomi kätte said ning ülikoolist lahkusid, lõppes ka Trumpi tudengi tähtajapikendus S-2 juulis 1968. Järgmised kaks kuud oli tema klassifikatsiooniks 1-A ehk "teenistusse kutsumiseks valmis", ent kui ta 1968. aasta septembris relvajõudude arstlikku kontrolli ilmus, tunnistati ta tervislikel põhjustel mittekõlbulikuks. Tema uus klassifikatsioon 1-Y lubas teenistusse kutsumist vaid riikliku eriolukorra puhul.

Pidades silmas, et umbes 60% tema eakaaslastest vältis samuti sõjaväeteenistust, pole Trumpi juhtum kuigi erakordne. Tema vanuserühma kuulus 10 miljoni jagu noormehi, keda ei nõutud teenistusse tervisehädade või eristaatuse tõttu. ent aja möödudes muutus Vietnami ajajärgu väeteenistus oluliseks küsimuseks terve põlvkonna poliitikute jaoks, sealhulgas Bill Clintonile, Dick Cheneyle ja mitt romneyle, kes pidid kõik selgitama neid tervisehädasid, mis võimaldasid neil teenistust vältida. Kui Trumpilt küsiti tema sõja-aastate kogemuse kohta, viitas ta sageli loteriisüsteemile, mis algas 1969. aasta detsembris: sünnikuupäevadepõhise juhusliku loosi põhjal anti igaühele väeteenistusse kutsumise number, Trumpi puhul sai selleks 356. Viimaks aga ei kutsutud kedagi sellist aega teenima, kelle number oli kõrgem kui 195.

"Tegelikult oli mul õnne, kuna mu järjekorranumber oli väga kõrge," rääkis ta teleintervjuus 2011. aastal. "See ei lähe mul kunagi meelest, kuna see oli erakordne aeg mu elus."

Ent tegelikult polnud loterii üldse asjaga seotud. See leidis aset alles 14 kuud pärast arstlikku kontrolli ning 18 kuud pärast Pennist lahkumist. Siiski meenutas ta hiljem: "Ma käisin siis Whartoni ärikoolis ning vaatasin telekast, kuidas numbreid loositi."

Kui see teema 2014. aastal taas jutuks tuli, jäi ta loosinumbrite loole kindlaks. ent kui talle pakuti võimalust sellest üksikasjalikumalt rääkida, üritas ta sellest mööda vingerdada. Jah, ta nõustus, et kui esimene loterii toimus 1969. aastal, siis nähtavasti ei elanud ta enam Philadelphias. Ning Penni lõpetamise ja loterii vahele jäänud aega sai tõesti seletada sellega, et ta tunnistati meditsiinilistel põhjustel teenistuskõlbmatuks.

Vestluse ajal libistas Trump jalast oma musta sandaali ning osutas kannale, kus võis läbi soki näha tillukest kühmu. "Kukekannus," selgitas ta. "mõlemal jalal."

Sellest piisas teenistuskõlbmatuks kuulutamiseks meditsiinilistel põhjustel. Erinevalt teistest, kes üritasid avaliku elu tegelastena sama küsimusega silmitsi seista, ei proovinud Trump end kunagi välja vabandada. Sõda "oli viga", ütles ta, ning ta oli tänulik võimaluse eest tsiviili jääda.

Ent Trump kinnitas ühtlasi, et tunneb militaarelu hästi. Ühe teise vestluse käigus mainis ta: "Tundsin end alati nii, nagu viibiksin sõjaväes." Ta ütles, et akadeemias õppides läbis ta rohkem militaarset väljaõpet kui suurem osa päris sõduritest ning pidi seal elama selliste meeste käsualusena nagu Ted Dobias, kes olidki ehtsad ohvitserid ja sõdurid. "Tundsin, nagu kuuluks ma tõepoolest sõjaväkke," lisas Trump, "sest pidin selliste inimestega toime tulema."

Ilmselt ei võrdleks enamik NYMA vilistlastest siiski militaarkooli tegeliku väeteenistusega. Kuid see väide klappis hästi kokku Trumpi enesepildiga, mida talle meeldis esitada. Oma tohutu ambitsiooni tõttu pigistas ta igast kogemusest ja saavutusest viimase välja ning kuulutas end tipptasemel tegijaks kõiges, mida kunagi üritas. Ta polnud lihtsalt pesapallur, vaid üks New Yorgi osariigi parimatest. Ta polnud lihtsalt Penni tudeng, vaid kursuse parim. Neid väiteid ei saa küll kinnitada, kuid see ei tähenda veel, et ta valetaks. Ta näis neid tõesti uskuvat ning öeldes: "Tundsin end alati nii, nagu viibiksin sõjaväes," jagab ta oma arusaama tõest.

Keegi ei vaidle aga vastu Trumpi nägemusele oma meeleseisundist, kui ta alustas New York Citys 1968. aastal täiskasvanuelu. Ta on korduvalt kõnelnud, et vaatles Manhattanit ning mõtles sellest, kuidas ta muudab maailma kuulsaimat linnasiluetti. Optimistliku ja vankumatult oma võimetesse uskuva mehena ei väljendanud ta siin unistusi või lootusi. Ta uskus – ei, ta teadis –, et see juhtubki. See on vaid aja küsimus.

Eksklusiivsetel intervjuudel ja põhjalikul uurimistööl põhinevas teoses jutustab Pulitzeri võitjast ajakirjanik Michael D’Antonio kogu Trumpi loo alates tema aastatest ärimehena kuni presidendikampaaniani, mis osutus ootamatult edukaks. Ta annab ülevaate tõusudest ja langustest, skandaalidest ja triumfidest ning pidevast kuulsuse- ja rahajahist, mis on teinud Trumpist selle, kes ta täna on. D’Antonio uurib ka Trumpi perekonnavaranduse allikaid, tema püüdu poliitikast kasu lõigata ning oskust muuta meediakajastust võimuks.

"Tõde Trumpist" on esmalt avaldatud 2015. aastal ja nüüd uuendatud, et kajastada Trumpi tõusu poliitikataevasse. See on halastamatu ja silmi avav ülevaade kogu maailmale enim kõneainet pakkuva mehe elust ja karjäärist.