Vähegi andekad noored leiavad avaldamisvõimaluse
Noorust mina fetiðeerida ei oska, tunnen ennast ise pideva koolipoisina. Ühiskondlikke puhanguid ei saa ju üheselt seletada, teooriaid on majanduse kriisieelsest elavnemisest päikese aktiivsuseni välja. Minu jaoks on vabadus pidevate väljakutsete ja võimalustega ikkagi kõige tähtsam. Eesti Vabariigi lipu peale mina sittuda ei oska, poliitikud teevad seda oma kõrge palga eest ise.
Algajate kirjanike võimalused ennast avaldada on erakordselt head. Niisugust asja juba ei juhtu, et mingi vähegi andekas autor jääks avaldamata. Kirjanduslikud onud-tädid toimetustes aina õngitsevad õhinal, et saaks uut elutunnet publitseerida; ma ei tea, et Kultuurkapital või teised fondid mõnele talendile njet oleks öelnud, kui vastuvõetav käsikiri on letti löödud. Kui ei suudeta rahuldada esimest taotlust, siis teine või kolmas ikka. Ja milleks üldse trükki trügida, kui võib end internetti riputada ja seal vajalikult linkida. Miks mitte ka Delfisse, kuigi noorhärra Tankler mind alles suvel jõhkralt tsenseeris, kui mul oli midagi poeetilist ütelda Savisaare NRG-kampaaniaga seoses. Ei lähe ühes kohas läbi, saab mujal. Eriti soodsaks peetakse, kui saab end alternatiivsena serveerida, institutsioone ja trende põlates.
Üks väga tark mees on öelnud, et kirjanik on oma olemuselt pätt. Selles on sügav tõde, sest kirjanduse loomuseks on konventsioonide rikkumine, pidev kriitika olgu keelekasutuse või ühiselu suhtes. Kirjanduse ülesanne on muuta kivinenu harjumuspäratuks, avada uusi vaatepunkte mistahes nähtusele või väljendusele. Mis liiki pättidega on siis praegu tegu?
Rääkides noorematest võib täheldada, et olukord on kihistunud selgelt kaheks (loomulike üleminekutega nagu Hiram, Mihkel Samarüütel jt): räigemaks elulähedaseks ja luulelisemaks noobliks taotluseks. Ütelgem esimeste kohta siis PÄTT, teiste kohta aga pigem PÄTU (või naksitrall). Mõlemad töötavad aktiivselt vanade konventsioonide redigeerijana, esimesed proletaarsemas ja võimuahnemas, teised intellektuaalsemas ja tundelisemas võtmes. PÄTI tüüpnäiteks oleks Kaur Kender, Jaak Urmet, Contra või vana Kivisildnik ise (kuigi ega Contra või Kendergi pole ammu miskid “noored”). PÄTUD nagu Mehis Heinsaar, Lauri Sommer, Kristiina Ehin, Aare Pilv, Jürgen Rooste, Kalju Kruusa jpt koonduvad aga rohkem õilsama luule ümber ega ole tavapäraselt laiemalt tuntud, kuid seda hinnatumad asjatundliku publiku hulgas. Mõlemaid läheb vaja, see on kirjanduse rikkus, ühetaolisus väsitab.
Profid loevad mõlemate teoseid huviga ja võrdselt — valik on rikkalik, nii et kõige pakutuga ei jõua tutvuda, rääkimata ostmisest —, eelistamata ühtesid niiväga teistele. Kuid on loomulik, et PÄTTIDE lugejaid on vähemasti topelt võrreldes PÄTUDEGA, sest nende madal “elulähedane” stiil köidab ka tavalist, mitte kõige intellektuaalsemat publikut, kellel puudub kõrgkultuuriline tasapind, kes ei ole oma otsustes iseseisev ja elab meediamullide maailmas. Turuedu ei ole siiski sama, mis kirjanduslik edu. Kreutzwald ei saanud elu lõpuni “Kalevipoja” pisukest tiraaži müüdud, “Tõde ja õigus” polnud mingi eriline müügiartikkel. Kirjanduslikku edu ei mõõdeta reaalajas ega äri terminites, kuigi need kaks ei välista teineteist. Publiku juurdevõitmine on elulähedase kirjanduse suur teene, millest tõuseb kasu ka kõrgemal tasandil. Ikka käivad kirjandusest aeg-ajalt üle tarvilikud “uusasjalikkuse” lained. “Villkopp ühes ja puss teises käes, nõnda orbiitleme,” kirus kord “vaimulähedane” professor Suits kirjanduslikku “seatapjat” Albert Kivikat, hiljem võttis aga viimane kätte ja kirjutas unustamatu “Nimed marmortahvlil”.
Lõpetuseks on oluline lisada, et PÄTI ja PÄTU kirjanduslikke rolle ei tohi primitiivselt segi ajada huligaanitsemisega elus. Reaalne pätt ja kirjanduslik on väga erinevad asjad, kuigi ka need võivad vahel kokku langeda — Villon ja Genet olid vargad, Wilde paaria, Jakobson kommunist jmt. Eesti politsei on kord juba tõsiselt eksinud, käies Kivisildnikku puistamas, kes on eraelus sõbralik hea poiss. Kui aga kirjanik on tüse ärisuli, sõidab aastaid juhilubadeta, häkib sisse andmebaasidesse, paneb avalikult triipu ja propageerib seda lastele, annab nõrgematele pasunasse, käib läbi retside ja hattadega, siis on vist vähemasti periooditi tema õige koht pogris. Niimoodi jääb halb imidzh kõige külge, mida ta puutub, ka kirjandusele (luulele küll mitte) — parem end ruttu kultuuristada!. Ei ole ka hea, kui kirjanik on prükkar — Lembit Kurvitsa juhtum viimasest “Loomingust”. Ometigi on ka sellest palju kasu, sest kuidas muidu saaksime lugeda teateid tegelikkusest — põletavaid kirjeldusi kongielust, tagantpoolt ettepoole tehtud vanglaräppi. Publik januneb “teise” kogemuse järele, kirjandusel on tähtis tunnetuslik funktsioon iluelamuste agendiks olemise kõrval. Ja ei tohi unustada ühte tõde: andekal inimesel tuleb lasta end välja elada, ühiskonnal peab selleks jõudu ja rahu jätkuma.
(MERLIN)
