Välisminister Marina Kaljurand ütles Delfile, et Eesti seisukohast läheb kõik õiges suunas.

Marina Kaljurand, millistele järeldustele NATO välisministrite Venemaa-teemalisel õhtusöögil jõuti?

Jõudsime järeldusele, et NATO suhtlemine Venemaaga ei muutu, kuna ei ole mingisugust alust, et seda muuta. Suhted on ka edaspidi külmutatud. Siiski suheldakse teemadel, mis pakuvad vastastikku huvi - näiteks Afganistan, Süüria, Liibüa, terrorism. Lepiti ka kokku, et Venemaale pakutakse võimalust NATO-Vene nõukogu kohtumiseks - ajavahemikus kaitseministrite kohtumise [toimub juunis - Delfi] ja Varssavi tippkohtumise vahel.

Eesti oli suhteliselt skeptiline. Me nägime, mismoodi nägi välja NATO-Vene kohtumine aprillis, kus pooled esitasid oma seisukohad, aga mingisugust lähenemist ei olnud. Seda ma väljendasin ka õhtusöögil. Aga enamus liitlasi arvas, et parem selline seisukohtade ettelugemine kui üldse mitte suhtlemine. Meie ei pidurda seda, nii et kohtumine toimub. Vähemalt Venemaale pakutakse, et see kohtumine võiks toimuda. Aga päevakorras hakkavad olema küsimused, mis on olulised NATO-le: Krimmi okupeerimise mittetunnustamine, Ukraina.

Oluline on ka ajastamine - et see dialoog toimuks pärast kaitseministrite kohtumist, et mitte kellelgi isegi ei jääks muljet, et Venemaa saaks NATO-siseseid otsuseid mõjutada. Kaitseministrite kohtumisel tehakse ära otsused, mida Varssavis hiljem kinnitatakse - aga need otsused on NATO-Vene nõukogu kohtumiseks tehtud. Et mitte keegi ei saaks pahatahtlikult hakata levitama arvamust, et Venemaa räägib kaasa NATO otsuste tegemisel - ei. Ei räägi. NATO teeb oma otsused ise ja kommunikeerib Venemaale juba tehtud otsused.

Mida räägiti Ida-Euroopa julgeoleku parandamise kohta?

On räägitud ja poliitilisel tasandil ka otsustatud, et tugevdatakse kohalolekut NATO idaregioonis. See poliitiline otsus on tehtud ja välisministrid avaldasid selle üle üksnes heameelt. Nüüd on juba kaitseministrite ja kaitseväelaste asi need poliitilised otsused sisuga täita ehk leppida kokku detailid, mida kaitseministrid oma kohtumisel kinnitavad.

Kõik läheb õiges suunas, et Varssavis saaks ametlikult otsustatud NATO idatiiva julgeoleku suurendamine - heidutusmeetmete rakendamise, täiendavate sõjaliste jõudude ning lahingumoona paigutamise läbi.

Aga kandidaatriigid nagu Gruusia või Ukraina? Kas nende suunas tehakse mõni julgustav žest?

Nendest räägiti - selles võtmes, et tervitati Montenegro liitumislepingu allkirjastamist, millega NATO kinnitas veel kord oma avatud uste poliitikat. See peaks olema positiivseks signaaliks ka Gruusiale, aga ka Ukrainale. Neil on täna suhted NATO-ga, mida tuleb edendada, reforme tuleb ellu viia. NATO lahtiste uste poliitika tähendab seda, et kui selleks ollakse valmis ja kui selleks on sobilik hetk, siis võivad need riigid saada NATO liikmeks.

Rääkides Gruusia ja Ukraina välisministriga rõhutan ma alati Eesti kogemust - kuidas 1991. aastal ei uskunud mitte keegi, et Eesti võiks kümne aasta pärast olla NATO liitlane. Aga me tegime oma reforme, olime eesmärgile pühendunud ja kui tekkis võimalus, siis me haarasime sellest kinni. Sama sõnum on meil täna ka Gruusiale ja teistele riikidele: teie asi on valmistuda ette, viia läbi reformid, teha hästi koostööd ja kui see võimalus tekib, siis te saate ka edasi liikuda. Kui te reforme ei tee, aga võimalus tekib, siis olete ise süüdi, et seda võimalust ära ei saanud kasutada.

Mitmed poliitikud ja analüütikud on hoiatanud, et Venemaa võib enne Varssavi tippkohtumist plaanida mõnda suuremat provokatsiooni. Viimati ütles seda näiteks Norra asekaitseminister. Ka Venemaa ise on rõhutanud, et neljapäeval Montenegroga sõlmitud liitumislepingule kindlasti mingil moel reageeritakse. Kui murelik peaks NATO selliste ähvarduste ja hoiatuste tõttu olema?

Ma ei tahaks kasutada sõna "murelik". Kindlasti me jälgime väga tähelepanelikult Venemaa väljaütlemisi ja oleme valmis selleks, et provokatsioonid võivad järgneda. Aga nagu me näeme - Läänemere piirkonnas on neid provokatsioone viimasel ajal juba olnud. Olgu selleks õhupiiri rikkumised või transponderiteta lennukid või laevad, mille asukohta ja identiteeti ei suudeta kindlaks määrata. Ehk - tegelikult neid provokatiivseid samme näeme ka täna. Me jälgime seda, oleme selleks valmis, aga ma ei näe põhjust eriliseks muretsemiseks.

Kas Vahemere turvalisuse ja inimkaubanduse tõkestamise osas jõuti suuremale selgusele?

Seda arutati blokis, kus räägiti NATO ja EL-i tihedamast koostööst. Seal olid kohal ka Euroopa Liidu kõrge esindaja Federica Mogherini ning Soome ja Rootsi välisministrid. Tervitati EL-i ja NATO koostööd Vahemerel. Euroopa Liidu sõjaline Vahemere-missioon Sophia ja NATO operatsioon Egeuse merel on andnud esimesi tulemusi: illegaalselt piiri ületavate migrantide arv on vähenenud. Samas päästetakse inimeste elusid. Nad küll saadetakse tagasi riikidesse, kust nad on tulnud, aga neil operatsioonidel on selgelt ka humanitaarne kallak.

Arutati ka seda, et ollakse veelgi rohkem aitama Liibüat nende rannavalve ja piirivalvurite väljaõpetamisel. Aga siin on vaieldamatult probleemiks Liibüa sisuliselt olematu valitsus, mis ei kontrolli oma riiki ja julgeolekujõudusid, valitsus, mis ei ole täna Euroopa Liidule õigeks partneriks.

Nende operatsioonidega on raske edasi minna, kuni Liibüa ei muutu usaldusväärseks partneriks ja ei avalda soovi teha tihedamat koostööd Euroopa Liidu ja NATO-ga. Või kui ei võeta vastu ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni, ilma selleta teise riigi territoriaalvetes toimetada ei tohi. Seni tehakse maksimum, mida teha saab - oleme valmis kaugemale minema, aga see sõltub nüüd Liibüa poolest.