Praegu 24-aastane Sergei pani 2014. aastal seljakoti selga ja hakkas oma Peterburi vanematekodust astuma. Esmaspäeval jõudis ta 9300 kilomeetri kaugusel asuvasse Vladivostokki.

Rännakule võttis noormees kaasa natuke toitu ja vett, kaardi ja kompassiga ta ennast vaevama ei hakanud. Sergei rabav teekond pälvis ajapikku ka meedia tähelepanu. Märtsis antud intervjuus seletas mees, et ta kasutas teekonna vältel puhkamiseks sillaaluseid või motelle, vahel sai ta ulualust ka heasoovijate kodudes ning isegi miilitsajaoskondades.

Siin-seal teenis ta raha juhutöödega. Eelmisel talvel, kui külm juba liiga krõbedaks läks, peatus ta kuu aega ühes Amuuri regioonis asuvas kirikus. Mõnikord kingivad teel kohatud inimesed talle toitu, raha ja rõivaid. Muidugi pakutakse sageli ka viina, aga seda Sergei ei joo.

Kui alguses suutis ta jääda anonüümseks, siis teekonna lõpus oli Sergei saanud sotsiaalmeedias piisavalt kuulsaks, et autojuhid hakkasid talle küüti pakkuma. „Aga ma keeldusin,“ lisas Sergei. „Mulle meeldib kõndida.“

Jalgsimatkadega alustas noormees pärast keskkooli lõppu, käies ära näiteks Krimmis. Alguses püüdsid vanemad teda ümber veenda, kuulutades poja 2013. aastal isegi kadunud isikuna tagaotsitavaks. Lõpuks leppis pere poja hobiga. Sergei isa suri tänavu jaanuaris, poeg kuulis sellest telefoni teel.

Esimese asjana pärast Vladivostokki jõudmist läks Sergei sauna. Järgmiseks plaanib ta võtta suuna Kamtšatkale ja Sahhalinile.