Putin kirjutab, et tema isa läbis ajateenistuse Sevastopolis ja oli allveelaeval madrus. „Kutsuti ta 1939. aastal. Hiljem, naastes, töötas ta juba lihtsalt tehases, elasid nad emaga aga Petrodvoretsis (...) Sõda algas, aga tema töötab sõjalises ettevõttes, kus on niinimetatud „kaitsesoomus“, vabastus sõjaväekutsest. Aga tema kirjutas avalduse parteisse astumiseks ja hiljem veel ühe avalduse, et tahab rindele,“ jutustab Putin Lenta.ru vahendusel.

Putini sõnul saadeti isa pärast seda NKVD diversioonisalka, kus teenis 28 inimest. Grupp sattus peaaegu kohe varitsusele ning Putini isal, keda sakslased jälitasid, õnnestus imekombel ellu jääda.

„Jälitati mööda metsa ja tema jäi ellu, sest ronis soomülkasse ja istus seal mitu tundi ja hingas läbi kõrkjavarre. Seda mäletan ma tema jutust. Sealjuures rääkis ta, et kui istus mülkas ja hingas läbi selle kõrkja, kuulis, kuidas Saksa sõdurid kõndisid seal kõrval, sõna otseses mõttes mõne sammu kaugusel, ning kuidas koerad klähvisid,“ teatab Putin, lisades, et 28 mehest jäi ellu vaid neli.

Pärast seda saadeti Putini isa tegevarmeesse ümberformeerimisele ning Neeva maatükikesele. Seal sai ta raskelt haavata. „Kogu elu elas kildudega jalas: kõiki neid ei saadud välja.“ Haiglas olles andis Putini isa emale ära kogu oma pajuki, et viimane saaks toita kolmeaastast poega. Hiljem võeti laps „salajases korras ära, eesmärgiga päästa alaealised lapsed näljast“, kuid hiljem suri ta difteeriasse.

„Kui laps ära võeti ja ema jäi üksi ning isal lubati kõndima hakata, tõusis ta karkudele ja läks koju. Kui ta kodu juurde jõudis, nägi, et sanitarid toovad trepikojast välja laipu. Ja nägi ema. Läks ligi ja talle näis, et naine hingab. Ja ta ütleb sanitaridele: „Ta on ju veel elus!“ „Tee peal sureb ära,“ ütlevad talle sanitarid. „Ei jää enam ellu.“ Ta jutustas, et viskas sanitare karkudega ja hakkas naist tagasi korterisse viima (...) Ja ta tõi ta välja,“ jutustab Putin, märkides, et isa suri 1998. aasta lõpus ja ema elas 1999. aastani.

Putin rõhutab, et samal ajal ei olnud tema vanematel kunagi mingit viha fašistide vastu. „Ma ei suuda siiamaani ausalt öeldes seda lõpuni mõista. Ema oli mul üldse väga pehme ja hea inimene... Ja ta rääkis: „No mis viha saab nende sõdurite vastu olla? Nad on tavalised inimesed ja hukkusid samuti sõjas.“ See on hämmastav. Meie kasvasime nõukogude raamatute ja filmide järgi... Ja vihkasime. Aga näe temal seda millegipärast üldse ei olnud. Ja tema sõnad olen ma väga hästi meelde jätnud: „No mis nendega teha? Nad on ju samasugused töörügajad nagu meie. Nad lihtsalt aeti rindele,““ kirjutab Putin.