„Me sõitsime hommikul pärast allakukkumist ATV-dega 1500 meetri kõrgusele. Viimase osa pidime me teedeta maastikul jalgsi kõndima. Me märgistasime järgnevatele üksustele oma tee.

Minu töö on kogu aasta läbi vigastatud inimeste mägedes aitamine – esmaabi andmine. Osa minu tööst on ka surnute nägemine. Ma olen niisiis nende vaatepiltidega harjunud. Aga see siin üleval...

Igal pool haiseb tugavalt lennukikütuse järele, tundide jooksul saab peavalu, peapöörituse. On palju väikeseid lennukitükke, mis on neile mägedele tüüpilistesse veesängidesse kogunenud. Eelkõige metallosad, kaablid ja nii edasi. Me pidime lennuandmete salvesti leidma, aga me ei ole seda lihtsalt suutnud.

Me oleme leidnud väga palju riiete tükke – ja lähemal uurimisel ka kehaosi. Need olid segunenud lennukiosade ja tolmuse maapinnaga. Natuke kõrgemal õnnetuspaigal olid kehaosad natuke suuremad, mitte nii hullusti kahjustatud.

Aga on raske ette kujutada, et siin peaks 150 surnud inimest lebama. Surnud on abstraktsed, sest inimesed kui sellised ei ole enam äratuntavad. See muudab asja minu jaoks väga raskeks. Ma ei olnud selleks lihtsalt valmis. Tõesti mitte.“

Pärast kaheksat tundi surmamäel alustasid Grégory ja tema kolleegid vaevalist teekonda tagasi oma ATV-de juurde.