Läksin bussi peale ja hakkasin tagasi kesklinna poole sõitma, kell oli umbes neli õhtupoolikul. Teisel pool teed seisnud tüdrukud tulid minuga samasse bussi. Järgmises peatuses tulid peale üks noormees ja neiu, kes hoidsid samasuguseid plakateid kirjaga „Vali Edgar Savisaar!". Peatus edasi ja bussi astus veel kaks plakatitega kampaanianoort. Buss oli rahvast täis ja tekkis hirm, et kui igas peatuses hüppab tõesti bussile kaks Savisaare valimisplakatiga noort, ei mahu me kõik enam inimeste ja plastikseinte rägastikku ära.

Kaalusin mõtet, et nad on poliitikahuvilised noored, kes otsustasid oma sõpradega veeta lõbusa pärastlõuna oma lemmikpoliitikut toetades. Ometi ei näinud nad sugugi lustlikud välja. Kui noored kahekaupa bussi jõudsid, võtsid nad istet, kuulasid klappidest muusikat või sõitsid vaikuses, näod mornid, omavahel suhtlemata. Samas, mis sa seal bussis nii väga ikka rõõmutsed, eksole? Võib-olla oli see tõesti see, mida nad tahtsid teha.

Minul oli aga küll kurb näha neid noori seismas tuule ja vihmaga kuskil porise autotee ääres, mille porilompidest autojuhid järgemööda läbi kimasid, samal ajal kui ülejäänud Eestil oli pidupäev. Enamikul inimestel oli ka puhkepäev, aga milleks raisata noort potentsiaali? Parem panna nad riigi sünnipäeval (mille pool võlu oli kooliealisena vähemalt minu jaoks see, et sai puhata) hoidma plakateid. Viis päeva enne valimisi, kuu aega peale välireklaami keelu algust.