Esmapilgul ei ühenda Barabanovi sõnul ülalnimetatuid miski, kuid tegelikkuses on kõik pärit Venemaa N-linna väeosast number *****, N-ndast üksikust motolaskurbrigaadist, vahendab Kommersant.

Kuni hiljutise ajani olid kõik selles N-linnas lepingulises teenistuses. Veel detsembris ja jaanuaris avaldasid sotsiaalmeedias ühiseid pilte sõjaväeosast, suvel õppustelt koos soomukiga ja pidulikus vormis peegli ees, kirjutab Barabanov.

2-3 nädalat tagasi kõik muutus ning kaks kamraadi poseerivad juba ilma eraldusmärkideta ühel väljakul Ukrainas Gorlivkas ning kolmas jagab sotsiaalmeedias fotot, kus kolm noormeest istuvad soomukil teel Debaltsevesse. Kolmandal fotol on kaevikus seisev Donetski rahvavabariigi tank.

Sõtta sattusid noormehed juba 20. jaanuaril, kui Donbassis algas taas aktiivne lahingutegevus. Nad on seal tähtajata komandeeringus, kirjutab Barabanov. Ülemad ei olnud vastu, vastupidi, tervitasid seda ning rääkisid, miks just nüüd ja just sinna tuleb sõita kodumaad kaitsma.

Donbassi ei sõidetud mitte üksusena, vaid kolmeliikmeliste gruppidena, mis on lahingumasina meeskond.

„Sõjategevuse loogika on viimastel kuudel küllaltki lihtne: isehakanud vabariikide, see tähendab „Donetski ja Luganski oblastite teatud rajoonide“ (nagu on kirjutatud Minski kokkuleppes) poolel lahinguülesandeid täitma sõidavad need, kes tõepoolest oskavad sõdida. Nad lahendavad püstitatud ülesande ja tõmbuvad tagasi, nende poolt vallutatud asulates, komandatuurides ja kontrollpunktides tulevad ajakirjanikele vastu aga juba kohalikud vastupanuvõitlejad, kes on valmis rääkima oma kaevuriminevikust. Mingil hetkel saab ka tõesti järeldada, et sõtta „huntaga“ astusid eranditult kohalikud,“ kirjeldab Barabanov.

Nii Miša, Ljoša, Artjom kui ka Dima kirjutasid enne ärasõitu teenistusest vabastamise raportid. Kui neist kellelgi poleks Debaltseves vedanud, poleks vedanud vabatahtlikul, kellel poleks oma surma hetkel olnud midagi pistmist selle ja selle sõjaväeosa ega brigaadiga, märgib Barabanov.

„Ja kõik see meenutab Hispaania kodusõda. Vabatahtlikud Nõukogude Liidust sõitsid sinna „Nanseni passidega“ või mõne Euroopa riigi dokumentidega. Kohale jõuda oli keerulisem ja pseudonüümid olid hoopis teistsugused: tulevane Nõukogude Liidu marssal Rodion Malinovski ei olnud mitte „Motorola“, vaid polkovnik - „kolonel Malino“,“ kirjutab Barabanov.