Mitmed uuringud ja eksperdid on juhtinud tähelepanu asjaolule, et praegune toimetulekupiir 90 eurot kuus, ei ole piisav ega vasta Euroopa Sotsiaalhartas kokkulepitud tasemele. Sellele, et toimetulekutoetus ei taga põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi (2013. aastal oli see 205 eurot kuus) on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus. Toimetulekutoetuse otsene eesmärk on vaesuse leevendamine. Praxise analüüs näitab, et erakondade lubadused toimetulekutoetuse osas on üsna napisõnalised.

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppiku sõnul on Konkurentsivõime kavas „Eesti 2020"  riik võtnud kohustuse aastaks 2020 vähendada suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsust 15 protsendini elanikkonnast. Praegu on suhtelise vaesuse määr pigem kasvanud ja ulatus 2012. aastal ligi 19 protsendini. Eestis elab Statistikaameti andmetel suhtelises vaesuses 274 000 ja absoluutses vaesuses 97 500 inimest. „On õigustatud küsida, milliseid sammud tuleks fikseerida koalitsioonilepingus, et seda eesmärki saavutada," toonitab Leppik.

Teise olulise sotsiaalpoliitilise probleemi toob välja Reelika Leetmaa Praxisest seoses töötushüvitistega. Leetmaa sõnul on töötutoetus 112 eurot ning töötuskindlustushüvitise miinimumsumma 165 eurot. Paraku oli juba 2013. aastal absoluutne vaesuspiir 206 eurot. Teisisõnu ei taga need toetused inimese toimetulekut töö otsimise ajal. See sunnib omakorda inimesi töötusriski olukorras kasutama muid toetusskeeme, nagu näiteks töövõimetuspensione, ennetähtaegset vanaduspensioni ning toimetulekutoetust.

Analüütiku sõnul jäävad töötushüvitiste osas erakondade lubadused tagasihoidlikuks. Kui 2011. aastal kinnitasid mõned erakonnad, et 2013. aastal töötuskindlustushüvitis ja töötutoetus tõusevad - nagu oli toona seaduseski kirjas - siis praegu erakondade programmides sellised lubadused puuduvad. Pigem on rõhk suunatud töötava inimese heaolu parandamisele, märgivad eksperdid. 

Perepoliitikat kommenteerides tõdeb Praxise vanemanalüütik Andres Võrk, et enamus erakondi näeb võimalust tõsta riigieelarvest rahalisi toetusi lastega peredele. „Enamus parteisid näib olevat tutvunud perepoliitika viimaste uuringutega, mis näitavad, et kõige kuluefektiivsem on vähendada just paljulapseliste perede vaesusriski. Seega lubavad parteid tõsta ennaktempoga kolme ja enama lapsega pere rahalisi toetusi," märgib analüütik.

„Üksikvanemaga peresid, kes on teine kõige suuremas vaesusriskis olev rühm, püütakse toetada eelkõige  pakkudes tuge teiselt vanemalt elatise kättesaamisel. Kõik parteid lubavad ka paremaid lapsehoiuteenuseid, huviharidust ning teenuseid erivajadusega lastele," sõnab Võrk. 

Võrgu sõnul on Eesti peretoetuste süsteem kaldu rahaliste toetuste suunas ja vähem pakutakse teenuseid. „Kõik erakonnad aga rõhutavad, et riik peaks toetama omavalitsusi lasteaiakohtade loomisel. Viimasel ajal valitsuses olnud erakonnad (SDE, IRL, RE) lubavad kõik erivajadustega lastele ja nende vanematele paremate teenuste pakkumist," toob analüütik lubadusi välja. „Tekib aga küsimus, miks seda ei ole seni tehtud ja mida plaanitakse teha teisiti kui praegu," sõnab Võrk.

Pensionide osas toob Võrk välja asjaolu, et praeguse pensionisüsteemi jätkudes pensionide ebavõrdsus kasvab, sest ebavõrdus palkades kandub ka pensionisse. Samas ei kajasta palk alati inimeste teadmisi ja ühiskondlikku panust õiglaselt. „Kas on õiglane, et madalapalgalisi avaliku sektori töötajaid, näiteks meditsiiniõdesid, lasteaiaõpetajaid või kultuuritöötajaid, karistatakse kahekordselt," küsib Võrk. „Praegu saavad nad väiksemat palka, tulevikus madalamat pensioni." Erakonnad võiks Võrgu sõnul kujundada seisukoha, kuidas vähendada tulevikus pensionide ebavõrdust.

Praxis jälgib Riigikogu valimistega seonduvat debatti ning vaatleb täisnimekirjadega valimistel osalevate erakondade valimislubadusi. Kasutatakse erakondade poolt avaldatud materjale ning võimalusel hinnatakse ka lubaduste kulukust. Hinnangute eesmärk ei ole erakondi reastada, vaid edendada avalikku arutelu olulistel Eesti tulevikku puudutavatel teemadel. Samuti aidatakse valijal mõtestada konkreetseid lubadusi ning küsida küsimusi valikute põhjendamiseks.