Siret Kotka: Eesti demokraatia vajab Edgar Savisaart
Lugesin Anette Parksepa lugu Savisaarest, kust ma oma kurvastuseks ei leidnud mitte midagi uut või rabavat. See oli, nagu konspekt varem kirjutatust, kunagi kõlanust, juba väljaöeldust.
Millisest Savisaarest käis jutt?
On olemas kolm Edgar Savisaart. Kaks neist on ka päriselt olemas. Üks elab Lahemaa rahvuspargis, tegutseb Tallinna linnapeana ja juhib Keskerakonda, teine on aga mütoloogiline olend, kes eksisteerib üksnes tema poliitiliste vastaste ja nende pooldajate peades, kirjutistes ning meediakajastustes. Kolmas Edgar Savisaar elab Hollandi Kuningriigis ja õpib graafilist disaini.
Igas toimivas demokraatias on jõud ja vastasjõud ehk opositsioon. Mida nõrgem on opositsioon, seda nõrgem on demokraatia. Vastasjõu puudumisel on tegu autoritaarse riigikorraga. Eesti opositsiooni saab üle kanda Edgar Savisaarele, kuna vaid tema on ainus tõsiseltvõetav vastujõud Reformierakonna ülevõimule, mille all Eesti on juba aastaid äganud.
Savisaarest mitterääkimine, tema sihilik eiramine oleks selgeks ohuks meie demokraatiale. Aga Savisaare valimiskampaania võrdlemine koolitulistamisega, lükates selle oma argumendivankri ette, on südametu näide empaatiavõime puudumisest ja kannatanute üle irvitamisest.
Kurb, aga inimene, kes söandab teha Savisaare kohta järeldusi pelgalt Tallinna Linnavolikogu manipuleeritud videosalvestiste põhjal, on selgelt pinnapealne, kitsarinnaline ja poliitiliselt analüüsivõimetu. Sama rumal oleks Mihkel Raua, Tarmo Kruusimäe või Juku-Kalle Raidi suhtes seisukoht võtta kõigest nende ülesastumiste, väljaütlemiste ja teleesinemiste baasil, mis kohati võivad jätta mulje, et tegu on inimestega, kellel on tõsiseid vaimseid puudujääke.
Ka Eesti meedia vajab Savisaart
Öelda, et justkui teeks ajakirjandus Savisaart kajastades Savisaare eest poole tema kampaaniatööst ära, on lausdemagoogia. Siiani on meeles, kuidas peaministri Ämari propagandavideot meedias usinalt ja üksipulgi lahati. Enne seda tegeles ajakirjandus väsimatult Ossinovski ja Ligi juhtumiga.
Savisaar ja Eesti meedia on sümbiootilises suhtes. Pane pealkirja sõna „Savisaar" ja asi müüb! See on loodusseadus! Teater NO99 on selle samuti ära tabanud. Samas, see pole ka mingi „avastus".
Aga nõustun Anettega Eesti uudistemaastiku tühisuse osas. Toodetakse meeletus koguses „uudiseid", mille sisu on puhas pahn. Savisaar ei ole siin erandiks. Tühiuudiseid toodetakse ka paljude teiste poliitikute ja mitte-poliitikute kohta.
Nagu ettevõte vajab tähelepanu, nii on seda tarvis ka igal poliitikul, kelle kaup on valimislubadused ja nende elluviimine. Tasuks on valijate hääled. Nii käisid asjad juba Vana-Roomas.
Savisaar lubab ja teeb ka ära!
Edgar Savisaar on siiani oma antud lubadused võimule valituna ilusti teoks teinud. Tallinnas on Savisaar kõik ära teinud, mida ta on oma valijatele lubanud. Ja enamgi veel. Kui Savisaar saab riigis võimule, tõuseb alampalk 1000 eurole, maakonna-sisesed bussiliinid oleksid tasuta, nagu on ühistransport prii pealinnas, üks pensioniaasta hakkab võrduma ühe tööaastaga ja kahekordistuvad pensionid.
Need on igatpidi reaalsed lubadused, mida on kerge ellu viia, kui seda vaid vähegi tahetakse. Reformierakond ei ole siiani tahtnud pensione tõsta 2011. aastal lubatud 600 euroni. Enne seda lubati meid kõiki viie rikkama riigi sekka viia. Vot see on propaganda, populism ja rahva lollitamine!
Ja muide, Edgar ongi meie oma Martin Luther, meie oma Martin Luther King. Mõlemad ajaloolised tegelaskujud on rahva vabastajad. Need mehed on muutnud inimeste mõttemalle. Seda on teinud ja teeb Eestis ka Edgar Savisaar.
Kummaline, et oma loo keskel süüdistab Anette meediat ja avalikkust tühistele asjadele keskendumises ja oma kirjutise lõpus teeb ta üleskutse just sellega tegelema asuda. Peaasi, et mitte Savisaarest rääkida. Skisofreeniline, kas pole?
Tagatipuks teeb Anette üsnagi lapsiku üleskutse ignoreerida kõike Savisaarega seotut. Teatavasti on kiusatusel suur jõud ja keelatud vili magus. Pole ju mingi saladus, et Savisaar on hädavajalik ja möödapääsmatu. Tema poliitilised konkurendid vajavad teda, nagu õhku. Nad toituvad temast ja on paljuski oma poliitilisest eksistentsist just talle võlgu.
