DELFI UKRAINAS: Need pole valimised, vaid Luhanski elanike piinamine
Ka Donetski oblastis nägin järjekordi valimisjaoskondade ukse taga, aga see on köömes “naaberriigis” Luhanskis toimuvaga. Saja ja tuhanded inimesed trotsivad jahedat ilma, et anda oma hääl ja saada vastutasuks sotsiaalkaart.
“Kolm tundi olin järjekorras ja nüüd lähen koju puhkama,” ütleb mulle 85-aastane babuška. Vanamemme selja tagant algab pikk saba. Tema tütar seisab ka seal, kuid peaks loodetavasti jõudma enne valimispäeva lõppu kodanikukohuse täita. Just tuli teade, et jaoskonnad suletakse kaks tundi hiljem, kell 22.00
Jaoskonna ukse juures on trügib inimmass ja tunda on närvilisust. “Ärge, kurat, trügige ette!” “Ärge suruge, laps juba nutab”. “Nii peame siin kaks päeva veel seisma”. Laigulises vormis tüüp, Novorussia lipp varukale õmmeldud, surub massi uksest eemale, et inimesi välja lasta, ja nõuab korda. Selge see, et sisse rohkem ei mahu, seda on akendestki näha. “Mis kuradi valimised need sellised on,” käratab keegi talle. Ta ei vasta.
Jaoskonnast väljuvate inimeste näod on aga õnnelikud. Babuška näitas uhkusega uut plastikkaarti, mida esitades on ravimid letihinnast 50% soodsamad. Sellega võib osta ka odavamaid toiduaineid ning saada humanitaarabi. Pildistamiseks võtan kaardi korraks enda kätte, kuid vanamemm haarab selle kiiresti tagasi, lükkab passi kaante vahele ning surub käekoti põhja. Seda väärtuslikku asja teistele usaldada ei tohi.
Donetski oblastis pole sotsiaalkaartide väljajagamisest midagi kuulda, külastatud jaoskondades me selliste “kingituste” jagamist ei kohanud. Küll oli nendes võimalik pärast hääle andmist osta soodsalt juurvilju. Pole ju ka välistatud, et neile, kelle nimi kenasti valimisprotokollides kirjas on, lubatati tulevikus meelehead pakkuda.
Muidugi on palju ka neid, kes soovivad valimistel osaledes avaldada toetust separatistidele ning usuvad, et võimu legitimiseerimine toob neile ka parema elu. Donetski oblastis kaevanduslinnas Torez’is on tunda tugevat viha Ukraina vastu. “Ainuke, mida nad siit tahavad, on meie kivisüsi,” ütles mulle kaevur Aleksander, kes koos abikaasa ja 4-aastase pojaga hääletama oli tulnud.
Aleksander pole neli kuud palka saanud. Pärast augustis saadud raketitabamust hävinesid tõstukid ning elektrikatkestus mattis sadu meetreid sügava kaevanduse vee alla. Aleksandri sõnul suudavad nad kahe kuu pärast taas sütt kaevandama asuda. Aga valima tuli ta selleks, et pojale parem tulevik tagada.
Täna Luganski ja Donetski nn rahvavabariikides toimuvat valimisteks nimetada ei saa, kuid pole mingit kahtlust selles, et sõbralik Venemaa neid tunnustab. Ka selles pole kahtlust, kes võitjana välja tuleb ning eesmärk oligi ju kinnistada ja seadustada võimuhaarajate positsioon.
