Suure rõõmuga demonstreeriti eile ajakirjanikule Donetski kesklinna koolimajas asuva näidisjaoskonna valmisolekut. Puhtas ja köetud fuajees ootavad tühjad valimiskastid, sinise eesriidega kabiinid ja istekohad vaatlejatele. “Siit läheb tee varjendisse, kui fašistlik Ukraina peaks meid valimispäeval pommitama,” näitab jaoskonna töötaja keldrisse viivat treppi.

Täna hommikul juba enne kella kaheksat hommikul algas selle jaoskonna ees tunglemine. Kuid valijate asemel võtsid järjekorda kümned ajakirjanikud, kes soovisid filmida, kuidas isehakanud peaminister Aleksandr Zahhartšenko hääletab.

Zahhartšenko saabub koos abikaasa ja kümmekonna ihukaitsjaga. Sedel lendab läbipaistvasse valimiskasti ning läbi selle seina on näha, et ta hääletas enda poolt. Pole kahtlust, et ta võidab ja selle valimisteatri peamine eesmärk ongi legitimiseerida tema võim.

Lisaks nn riigipeale “valitakse” 100 kohaline Rahva Nõukogu, kuid ka valimiskomisjoni esimees ei osanud mulle öelda, kes kahe registreeritud partei kandidaadid on. Jaoskonnas on üleval vaid mõlema nimekirja kolm esimest nime. Eilses pressikonverentsil ütles keskvalimiskomisjoni kõneisik Roman Ljagin, et kandidaatide nimekirjad polegi julgeoleku kaalutlustel avalikud.

Samuti pole olemas valijate nimekirja, kuid Ljagini sõnul on õigus valida kõigil Donetski oblasti elanikel, seega umbes 3,5 miljonil elanikul. Kui aga pole täpset arvu teada, siis kuidas näidatakse osalusprotsenti? Arvestades, et reaalselt elab separatistide alal alla poole ning paljud ka neist ei saa, ei julge või ei taha valimistel osaleda, tekib küsimus, kui suure osalusprotsendi valimisteatri korraldajad kavatsevad protokolli kirjutada.

Tegelikult pole aga mingit tähtust selles, palju valimistel osaleb ja kuidas hääletatakse. Mingit valimisdebatti ju siin ei toimunud ning praeguse poliitilise eliidi võimalikke konkurente ei lastud valimistele. Kommunistide partei lihtsalt ei registreeritud, aga üks separatistide juhte Pavel Yuryevich Gubarev viibib siiani haiglas pärast oktoobri alguses talle korraldatud atentaadikatset.

Separatistide grupeeringute vahel on olnud palju hõõrumist, kuid tundub, et selle valimisteatri abil saab vähemalt poliitiline võim paika. Seda peegeldab ka Zahhartšenko näoilme, kui ta jaoskonnast välja astub. Ta naeratab ajakirjanikele ning räägib sellest, kuidas rahvas saab otsustada oma tuleviku üle ning kui demokraatlik see “riik” on.

Vahetult pärast tema lahkumist saabuvad jaoskonda “vaatlejad”. Keegi Itaaliast pärit mees lõdiseb üle keha ja on õnnelik, et jaheda tuule käest siseruumidesse sai. Ikka veel värisevate kätega asub ta tegema mingeid märkmed kaasas olevasse musta kaantega kaustikusse.

DNRi ametlik infoportaali andmetel on kokku üle 50 vaatleja ning lisaks Venemaale, Lõuna-Osseetiast ja Serbiale esindajad ka Itaaliast, Austriast, Prantsusmaalt, Bulgaariast ja mitmest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Muidugi ei esinda keegi neist ühtegi usaldusväärset vaatlusmissiooni ega rahvusvahelist organisatsiooni.

Eile andsid kaks libavaatlejat ajakirjanikele pressikonverentsi, kus mingi tundmatu Austria pisipartei esindaja Ewald Stadler ründas tugevalt OSCE-d. Ta kutsus üles selle asemel looma tõeliselt erapooletu vaatlusorganisatsiooni ning ta oli isegi välja mõelnud sellele sobiva nime: ASCE.