Ivo Rull: Lindilõikus on küll primitiivne, aga toimiv populismi alaliik
Lindy-hop on Harlemist 1920-30ndatel võrsunud džässtants. Tõmmud görlid, hoogsad rütmid, seksikalt kõlavad ning läikivad saksofonid...
Lindi-pop kui tänase Tallinna linnavõimu permanentne valimiskampaania näeb välja hoopis nutusem. Näiteks lasteaialapsed organiseeritakse prügikasti pidulikule avamisele. Või siis tuleb pisukest teelõiku kiriku juurde avama pükniline linnapea ise. Görlid on küll kenakesed, aga mikrofon ei tööta ning rahvast on kohal vähem kui toitlustuseks tellitud pirukaid.
Saju korral osalevad taolistel üritustel kindlasti vihmavarjuhoidjad. Ühel linnapeal ju ei sobi pidada kõnet varikatuse all või siis ise oma vihmavarju hoida. Vihmavarjuhoidjad on lõigatavat linti hoidvatest tüdrukutest kõrgem klass. Tavaliselt on tegemist mõne linnavalitsuse allüksuse suhtekorraldajaga, sest lisaks muule ta ju suhtleb täiesti vabalt.
Tõrjumaks konkureerivate erakondade tujurikkujaid või liiga agressiivseid ajakirjanikke, on kohal veel nii vormiriides turvatöötajad kui erariietes nö katjad. Viimaste ülesanne on lihtsalt oma suure koguka kehaga kohmakalt tõkestada reportereid lähenemast linnapeale lühikesel lõigul tema mersust kuni lindilõikuse platsile.
Mis teeb lindlõikuse nii popiks promoürituseks? Ilmselgelt selle traditsiooniline, suisa arhetüüpne tähendusväli. Miski on valmis või valmimas (Savisaar on „avanud" ka alles ehitusjärgus jäähalli). Nüüd kõlksuvad käärid ja sähvivad välklambid - tehtud! Lihtsameelne publik Lasnamäe kortermajades näeb, et just baatja ise on selle projekti puhul andnud oma parima.
Kogu see tants teejuppide, prügikastide ja veel valmimata ehitiste avamiste lindilõikamistega oleks ju koomiline, kui see tegelikult poleks sügavalt traagiline. Linnakodanikelt maksudena kogutud raha eest teeb Keskerakond tsirkust, mis on nii ebaseaduslik kui ebaeetiline.
Taolise tsirkusekorraldajate küüniline arvestus on, et antud krempli kriitika meedias mõjub peamiselt soovitud propagandasõnumi võimendusena. Vabandust, jälle läksin õnge. Aga ajakirjanikud võiksid küll ära õppida oskuse selliseid populismi ilminguid mitte kajastada.
