Järgnes ajajärk, mida iseloomustasid sisemiste suundumuste vastuoluline killustatus ja lõputu vaidlus Ida või Lääne poole hoidmise üle. Tulemuseks oli omasoodu kulgev ühiskondlik-majanduslik seisak.

Ukraina ühiskonnas oli viimase ajani omamoodi vaimne segadus. Polnud päris selge, kus lõpeb Ukraina ja kus algab Venemaa. Territooriumiga oli kõik selge. Ukraina laiub ühtselt ja jagamatult seal, kus kunagi paiknes Ukraina NSV. Paraku polnud jaotus Ukraina ja Vene ühiskondade vahel sugugi nii selge.

Ühiskonnad olid tsaari- ja nõukogude ajast omavahel üsna tihedalt läbi põimunud. Ühelt poolt tegid Odessa naljamehed ilma Moskvas, teisalt hoidis Ukraina sõjatööstus veel paari nädala taguse ajani oma „tarkusega" üleval Venemaa võrdlemisi põdurat sõjamasinat. Sinna vahele jääb loendamatu hulk majanduslikke, kultuurilisi ja isiklikke sidemeid.

Ühelt poolt ei pea suur hulk venelasi ukrainlasi üldse eraldi rahvaks, vaid üheks osaks venelastest (väikevenelased). Samas olid venestunud ukrainlased Stalini- järgsel nõukogude ajal Kremli võimukoridorides erakordselt mõjukad. Olgu nende tegelaste nimeks Hruštšov, Podgornõi või Brežnev.

Vaatamata aeg-ajalt korduvatele gaasitülidele, valitses omamoodi heanaaberlikkus: omad koerad kisklevad, omad koerad lepivad. 2014. aastal tuli äkki „naabrimees" ja võttis üle Krimmi. Sellega ületati mõistagi taluvuse piir, sest territooriumiga oli Ukraina arvates asi selge ning selle üle ei vaielda.

Pealegi loobus selle nimel Ukraina Venemaa kasuks ühepoolselt tuumarelvast. Tagatipuks oli tegu selgepiirilise vara ehk omandiga. Omandi suhtes on ukrainlased venelastest oluliselt tundlikumad. Piiride omavoliline muutmine ajab kõigil harja punaseks ja on 20-ndal sajandil toonud Euroopas kaasa kaks maailmasõda.

Euroopa ja USA käsitlesid seda tikkudega mängimisena püssirohuveskis. Kõik see oli häälekas äratuskell Ukraina ühiskonnale. Hea naaber ei tule sinu vara kallale. Ukraina ühiskonnas käivitus protsess, kus ilmselt (taas)sünnib Ukraina rahvusriik. Ajalooline Parem- ja Vasakkalda Ukraina tundis äkki „naabrimehe" alatust ja ülekohut, mis omakorda sünnitab ühtsustunnet.

Baaside leping ja Krimm

Venemaa toimimises ei ole midagi uut. Krimmi ülevõtmise kava on meile tuttav juba 1940. aastast. Krimm elas Ukraina iseseisvumise ajast alates ehk kakskümmend kolm aastat sisuliselt „baaside lepingu" tingimustes. 30 000 ruutkilomeetrisel alal oli kuni 25 000 vene sõjaväelast. Nende käes oli osa Sevastoopolist, kogu lõunaranniku navigatsioon ehk radarid ja majakad ning sisemaal lennuväljad ja harjutusväljad sõjaväe väljaõppeks.

Nendes tingimustes viidi kiiresti läbi ebaseaduslik referendum Venemaaga ühinemiseks. Meil toimus samalaadne poliitiline näitemäng 21. juulil 1940. aastal erakorraliste Riigikogu valimiste näol. Meil ei hakanud Kaitsevägi vastu eelõige rahvusvahelise isolatsiooni tõttu.

Ukraina relvajõud Krimmis ei kujutanud ette, et nad peavad oma vene relvavendi tulistama. Kunagi oli õpitud samades sõjakoolides, käidi läbi perekonniti, elati kõrvuti... Kui Ukraina väeosi hakkasid ahistama relvastatud „rohelised mehikesed", siis vaatamata sellekohasele loale Kiievist, nende pihta tuld ei avatud. Ukraina sõjaväelaste perekonnad olid vastase käes sisuliselt pantvangis. Osa isikkoosseisust olid vene propagandaga muudetud võitlusvõimetuks.

Ida-Ukrainas on olukord teine. Seal ei olnud alaliselt Vene vägesid. Siin lasi Venemaa käiku teise võtte ehk nn Terijoe valitsuse. Nimelt moodustati Talvesõja alguspäevil 1939. aastal Nõukogude Liidu ja Soome piirilinnas Terijoel „Soome rahvavalitsus".

Viimane palus kohe pärast „moodustamist" Nõukogude Liidult sõjalist abi „Soome töörahva vabastamiseks kapitalistlikus orjusest". Kui see plaan läbi kukkus, saadeti „Soome rahvavalitsus" sama lihtsalt laiali nagu ta oli tekitatud. Täna on meil Donetskis ja Luganskis samuti „rahvavabariigid", kuid erinevalt 1939. aasta Soomest pole Venemaa Ukraina vastu täismõõdulist sõda alustanud. Miks?

Putin pole Stalin ja Venemaa pole NSVL

Putin on Venemaa Miloševitš. Venemaa pole Stalini aegne NSVL, mis võis oma rahva halastamatu kurnamise hinnaga muu maailma peale vilistada. Venemaa sõltub ainult võimalusest maailmaturul oma gaasi või naftat müüa. Seda vaatamata Venemaa sisepropagandale, mis sisendab vene rahvale, justkui maailm sõltuks võimsa Venemaa gaasi ja naftatarnetest.

Paraku on olukord vastupidine. Venemaad on sedavõrd palju, kuivõrd tal võimaldatakse gaasi ja naftat müüa. Seda arvestades kavandavad Lääneriigid oma rahvusvahelisi majanduskitsendusi.

Venemaal tuleb gaasi ja nafta tootmiseks maksta turuhinda. Tootmise käigushoidmiseks tuleb kasutada rahvusvahelisi laene ja osta välismaist tehnoloogiat. Ilma selleta ei püsi Venemaa majandus üldse koos. Seega on tegemist küllaltki haavatava majandusega.

Vene sõjamasina sõltuvusest Ukrainast oli eelnevalt juba juttu. Kõige selle tõttu ei ole suurt sõda ilmselt tulemas, sest Venemaa ei ole ilma ulatusliku välissuhtluseta võimeline majanduslikult toime tulema. Viimase õlekõrrena nähakse Kremlis Euraasia Liitu (Kasahstan, Valgevene, Venemaa), kuid sealgi näitab riikidevaheline kaubavahetus üsna tuntavat langust.

Ukraina toibumine

Tegemist on raske ja keerulise ettevõtmisega. Tegu oleks nagu lennuki igakülgse uuendamise ja hädapäraste parandustöödega lendamise ajal. Majandus vajab hädasti reforme. Korruptsiooni vastu tuleb võidelda igal tasandil. Ülimalt energiat raiskav tööstus ja elamumajandus vajab ümberkorraldusi. Oma söebassein Donbassis tuleb tootmiskõlbulikuna tagasi saada.

Paljuski võitlusvõimetu armee tuleb uuesti luua. Põhjuseks on aastatepikkune minnalaskmine, kuna ei arvestatud võimaliku välisvaenlase olemasolu. Armee oli muutunud ajapikku omamoodi mugavaks töökohaks, nagu tänapäeva Iraagis. Seal osutus valitsusarmee täiesti võitlusvõimetuks juba sunniidi mässuliste esimesel rünnakul.

Ukraina armee varustussüsteem oli sageli muutunud varastussüsteemiks. Praegu moodustatakse Ukrainas uusi vabatahtlike Rahvuskaardi relvaüksusi, kellel erinevalt „vanast armeest" on suurem valmisolek sõdida. Samas tehakse neile igapäevaelus mitmesuguseid takistusi, sest „vana armee" näeb neis tõusvat konkurenti ühiskonnas.

Segadust süvendab koostöö puudumine relvaüksuste eri harude vahel. Valitseb üldise reetmise ja kahtlustamise õhkkond nagu Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel. Pole kahtlust, et ka Venemaa „viies kolonn" tegutseb täistuuridel. Reetmiste väljajuurimine toimub vaevarikkal katse-eksituse meetodil, samal ajal kui sõja tagalas, Kiievis ja mujal, toimub poliitiline nääklemine.

Vaatamata nendele raskustele, näib Ukraina toibuvat. Tagatipuks on Putini arutus sünnitamas kolme nähtust, mida Kremlis ei soovita näha isegi halvimas õudusunenäos. Pean silmas Venemaa usaldusväärsuse kadu rahvusvahelises suhtluses, ühtse Ukraina riikluse sündi ja Saksamaa (ning kogu Euroopa) ärapööramist Venemaast. Need on aga juba teise kirjutise teemad.