Alustuseks räägin, kuidas mina Juhaniga sina peale sain. Sattusin Liivi muuseumisse juhatajaks tööle juhuslikult. Juhan Liiv oli minu jaoks sel ajal pigem kauge klassik, kelle luuletusi tuli koolis pähe õppida. Ka inimesena ei tekkinud mul temaga isiklikku sidet. Aga ikkagi mõtlesin, et oleks tore minna Liivi muuseumisse tööle. Paar kuud töötanud, nägin Juhanit unes.

Unenägu Juhan Liivist

Istusime kahekesi vanas rehemaja köögis, Juhani kodus. Mina istusin ühel pool lauda, tema teisel pool ja vestlesime. Mäletan sellest unenäost, et tal olid hästi sinised silmad ja hästi kaval nägu. Ta koguaeg muheles. Teine kummaline asi oli, et ma tundsin terve selle unenäo aja hästi tugevat suitsulõhna. Juhan oli tõesti kõva suitsumees, aga ma ei mäleta ühestki teisest unenäost mingeid lõhnu. Juhaniga on tegelikult selline keeruline olukord, et see kaanon või müüt temast kuidagi on tal ees või käib temast ees. See on nii tugev ja monoliitne, et takistab paljusid asju tema puhul märkamast.

Me kõik teame kooliajast, et Juhani elu tõesti oligi traagiline. Teisalt oli tema elu müüt. Kõik klassikalised hullu, kannatava, õnnetu vaese kirjaniku stereotüübid või arhetüübid olid tema puhul täidetud. Kui lugeda mälestusi, mis ilmusid, või ka järelehüüdeid, kui Juhan oli surnud 1913. aastal vastu talve, siis jah, see oli rahvuslik šokk.

Esimene üldsuse reaktsioon oli, et meie hulgas oli nii suur geenius ja luuletaja, aga me oleme nüüd ise süüdi selles, et me ei osanud teda hinnata, et me ei toetanud teda piisavalt. On tähelepanuväärne, et Friedebert Tuglas, kes oli üks kõige tõsisemaid Liivi uurijaid ja propageerijaid, kirjutas temast monograafia 1914. aastal, ehk siis aasta peale Juhani surma. Monograafiat nii kiiresti välja anda tundub tänapäeval kummaline, ei ole piisavat ajalist distantsi - aga Tuglas raius ta kiiresti kivisse.

Jüri Talvet on öelnud, et Tuglas selle monograafiaga tegigi Liivist kujundi. Ta võimendas müüti. Teisalt tema elulugu ju vastaski sellele mustrile. Ta oligi vaene, ta oli tunnustamata, ta oli tegelikult esimene Eesti kutseline kirjanik, mis on selles mõttes paradoksaalne, et ta oli seda olukorras, kus tal lihtsalt ei jäänud mitte midagi muud üle, ja kus tal ei olnud ka mingisugust materiaalset tuge kusagilt võtta.

Mees musta laega toast

Liiv oli ka esimene suur kirjanik, kes oli niivõrd vaestest oludest pärit. Enne seda Kreutzwald, Koidula - nemad olid ikkagi jõukamast kihist. Vilde, kes on Juhanist aasta noorem, oli kupja poeg, tal olid selles mõttes materiaalsed võimalused paremad. Ta sai saksakeelse hariduse, juba noorena hakkas Euroopas ringi reisima. Nii et Juhan Liiv tuligi musta laega toast, kus olid ämblikuvõrgud ja ritsikad ja prussakad. Ja oligi elu lõpuni võib-olla nagu natuke tahumatu maapoiss või maamees.

Liiv alustas avalikku karjääri väga vara. Juba paarikümneaastaselt, kui oli ilmunud trükis paar tema luuletust, kutsuti ta ajalehe juurde tööle, ajalehe toimetajaks. Tal ei olnud ju mingisugust haridust, mitte mingisugust tausta, ilmselt ka eruditsiooni ei olnud piisavalt. Aga tol ajal, kui Eesti kultuur oli niivõrd noor ja kultuurikiht nii õhuke, tõesti sai sündida seesama, mida me nägime ka 90ndatel, et oligi lapsajakirjanik. Ta tuligi sinna ajalehe toimetusse ja hakkas siis seitungit kokku panema.

Tol ajal ta unistas väga kuulsaks saamisest. Samas oli ta tundlik ja närviline. Ja solvus kergesti. Kui keegi kritiseeris või ütles, et selles jutus või luuletuses võiks midagi kohendada, siis ta võttis seda tohutult südamesse ja haavus ja tundis, et teda ei mõisteta. Aga tema esimesed katsetused ei olnudki paljuütlevad, järgisid ajastu vaimu. Esimene luuletus, mis trükis ilmus, oli „Maikuu öö", tänapäeva mõistes võib seda lugeda kui ajastutüüpilist romantilise luuletuse näidet, aga vast ei enamat.

Väike ärklituba

Samas oli aga kultuurimaastik tegelikult tühi. Võib-olla ka selle loengu pealkirjaga ma mõtlesin, et see tühi väli oligi siis toonane kultuuri seis - ei olnud veel midagi kasvama hakanud, oli noorendik, aga mitte mets.

Aga kas siis Juhan Liiv tajus või teadvustas omal ajal, et Eesti kultuuriväli on hõre, et kultuurikiht on õhuke? Jah, alati ta kurtis. Aga ta ilmselt ei arvanud, et tema on nüüd see, kes selle tühja välja ära täidab. 1893. aastal ilmus tema jutukogu. Osad lood olid ajalehes ilmunud, osad ilmusid esmakordselt. Seda peetakse esimeseks Eesti novellikoguks. Tema oligi see, kes avas selle žanri Eestis.

Ta esialgu plaaniski olla jutukirjanik. Murdepunkt oli 1892. aasta sügisel, kui ta juba mõnda aega oli katsetanud ajalehetööd. Ta ei talunud rutiini, ei tahtnud argipäeva jama ja lehetöö ei olnud ka võib-olla piisavalt loominguline, see ei istunud talle kuidagi. Kusagil ta kaua vastu ei pidanud, tavaliselt ütles ise kohad üles. Ja 1892. aasta sügisel ta otsustabki, et ütleb koha üles Oleviku lehe juures ja hakkab ennast elatama kirjanikutööst. Siis ta üüriski Tartus Hetseli tänavas, mis praegu on Liivi tänav, ühe väikese ärklitoa ja hakkas kirjutama.

Seal ta kirjutas jutustuse „Vari". Nii naljakas kui see ka ei ole, haakub see geeniuse müüdi või palangu motiiviga, sest kirjutaski „Varju" kaheksa päevaga - ei söönud, ei joonud, isegi ei olnud aega suitsetada. Närvipinge oli muidugi suur, ta ise ei hoidnud ennast, ei pidanud kinni mingisugusest päevarütmist, unustas korralikult süüa. Ja kui kujutada ette tema joovastust... Siis ta läks käsikirja pakkuma kirjastajatele, aga mis juhtus - loomulikult need ei võtnud alguses üldse vedu. See masendas teda väga ja ta ei suutnud sellega leppida. Peale seda ei olnud tal enam raha, et üürituba kinni maksta. Siis ta läks tagasi Alatskivile venna juurde, kirjutas seal veel pikemaid jutte, „Käkimäe kägu" näiteks ja „Nõia tütar".

Vaimne olukord läheb hullemaks

Tasapisi hakkab tema vaimne olukord hullemaks minema. Samas on tal õnnetu armastuse lugu. Liisa Golding, kellesse ta armus juba 1885. aastal ja kellega ta tihedalt suhtles, ootas kannatlikult, millal saaks leivad ühte kappi panna ja ausalt pereelu elama hakata. Vaatasin viimaseid kirju üle, mis olid 1893. aasta alguses Liisale kirjutatud. Neis ikka Juhan lootis, et äkki ma lõpuks saan selle „Varju" trükki anda ja äkki ma saan siis raha ja siis meil tuleb alles elu, me saame üürida endale korteri Tartus ja vat siis, Liisa, kannata veel natukene, juba paistab meie lootusekiir! Samamoodi plaanis ta aegajalt, et asutab oma ajalehe või hakkab hoopis raamatukaupmeheks. Koguaeg ta pidi mõtlema sellele, kuidas ennast elatada. Kuidas on võimalik üle saja aasta tagasi olla kutseline kirjanik. Selgus, et ei olegi.

See lõpebki täieliku vaimse kriisiga. Ta oli pikalt venna juures Rupsil, kirjutab, samas põletab käsikirju. Enne kui ta hullumajja viidi, ta märatses ja põletas järjekordse käsikirja ära. Jällegi käsikirjade motiiv on geeniuse müüdi mustrisse sobituv. Vend viis ta 1894. aasta märtsis hullumajja, kus ta oli üle kolme kuu. Diagnoos oli parandamatu skisofreenik. Kui vaadata kaasaegsete arusaama temast, siis üldlevinud seisukoht oli, et Juhan Liiv oli küll andekas, aga kahjuks tuli haigus ja röövis kogu ande. Öeldi, et ta on vaimselt surnud.

Lühikesed selgushetked

Juhani puhul on paradoks selles, et tema kõige olulisemad luuletused ja kõige mõjuvam looming tuleb just sellest ajast, kui ta pidi olema täiesti loomevõimetu skisofreenik. Väga pikalt ja visalt püsis see veendumus, et ta on ainult vari sellest, kes ta kunagi oli. Ta kirjutas küll häid jutte, aga tema luuletajatalenti ei tuntud üldse. Alles 1909. aastal ilmus üks luulekogu. See pool temast oli täielikult varjus.

Ega siis skisofreenia ei olnud tal koguaeg peal, selgematel hetkedel ta ju kirjutas mõnusasti ja pea oli selge ja jutt tuli hästi. Ta tegelikult sai väga hästi aru, et selgusehetked on lühikesed, ta ei saa ennast päris hästi kontrollida. Ta kusagil ütleb, et peab leidma sellise luulevormi, kus ta saaks kolme minutiga ennast kokku võtta ja kontsentreeruda ja kolme minuti jooksul luua.

Peale seda, kui ta hullumajast kodukanti läks, ei teadnud tegelikult keegi temast midagi. Juhan Luiga käis eelmise sajandi alguses Alatskivi kandis enda uurimistöö jaoks hullumeelsuse kohta andmeid kogumas. Kuna Juhani kodu oli maantee ääres, siis ta täiesti juhuslikult sattus sinna aeda ja vaatab, et selline habetunud mees, väga metsik näeb välja, saapad katki, varbad vahtisid välja, aga loeb ajalehte. Nagu on selline segane helk pilgus, aga samas ei ole ka. Ega Luiga tegelikult ei saanud temast lõpuni aru. Ma vaatasin, mida Luiga tema kohta kirjutas, ta ütleb hästi konkreetselt, et peale 1893. aastat Juhan midagi uut ei kirjuta. Aga selles mõttes Luiga eksis.

Terav huumorimeel

Eraldi teema on Tuglas, kes oli ka Noor-Eesti aktsiooni taga, kui selgus, et Juhan Liiv on elus. Noor-Eesti algatas toetusaktsioone ja koguti raha. Andsid tema luulekogu välja. Tuglas oli juba noor tõusev täht, lugupeetud, tal olid oma sidemed ja suhted. Aga Juhan oli sellest kõigest väljaspool, tema oli paaria. Samas mulle tundubki, et tema suuruse, või miks me üldse temast täna räägime, miks temast muuseum on loodud, põhjus on ikkagi selles, et ta ei arvestanud sellega, mis üldsus arvas või mis oli moes. See isegi häiris teda. Tema tegi ainult seda, mida ta tundis. Ja sellepärast ta põletas oma asju.

Nooruses ta ikkagi püüdis, sellepärast ka need nooruse luuletused on nõrgemad. Et sel ajal oli tal see väline tähtis, mida teised arvavad ja kas see nüüd trükki pääseb. Hiljem see teda tegelikult ei huvitanud.

Aga kas võib nii öelda, et ta väljendas seda, mida väljendab alateadvus? Osalt võib-olla küll. Samas ei saa öelda, et ta oli kuidagi antiintellektuaalne. Sest tal on ka hästi sügavad, filosoofilised ütlemised või mõttesalmid, kus ta väga tabavalt defineerib näiteks poliitilisi olusid või vaimuelu seisu või kirjutab mingi lühikese jutu. Samas mind hämmastas, et üks sugulane, kelle juures ta viimased aastad elas, ütles, et kolmeteistkümnenda aasta algul, pool aastat enne surma, oli ta muutunud väga raskemeelseks ja oli pidevalt rääkinud süngeid asju, ettekuulutusi.

Rääkis, et kohe tuleb suur sõda. Et tuleb suur sõda, kus sakslane saab palju kannatada ja Vene riik koguni hävineb. Rääkis ka Tallinna hävinemisest. Ta on ka öelnud, et ükskord on Eesti riik. Olid sellised prohvetlikud ettekuulutused. Ja Leonhard Lapin räägib Juhanist sellises zeni kontekstis, et Juhan oli ärganu, kes ei osanud enam elada uneilmas, kust teised tema kaasaegsed elasid.

Kas on säilinud mingeid märke ka sellest, et Juhan Liivil oleks mõnikord olnud ka hea tuju? Tegelikult on. Loen praegu „Juhan Liiv kaasaegsete mälestustes" ja kusagil ütleb Juhan ise, et teda kohutavalt häirib, et alati räägitakse, et vaene Liiv, ta on oma õnnetuses hulluks läinud. No mis jutt see on, tegelikult ma olen suurest õnnest hulluks läinud! Tal oli selline hästi terav huumorimeel.

Väljaspool süsteemi

Tänapäeval on kultuurikiht palju paksemaks läinud. On Kirjanike Liit ja Kultuurkapital. Ja on kriteeriumid, mille järgi saab aru, kes on tunnustatud kirjanik. Tema oli sellisest süsteemist väljaspool ja tol ajal ei olnud ka sellist institutsionaalset süsteemi olemaski. Tema surma järel taheti panna alus Juhan Liivi kapitalile, teadvustati vajadust.

Kaasaegsete mulje temast võis olla väga segane. Alatskivi kandis Koosal, kus Juhan suri, elab üks mees, kes on endine Ida-Viru narkomaan. Ta on selline hästi kõhn, pikk, habemega, käib suvisel ajal ka siis selliste paksude imelike vammustega, on väga kaltsakalt riides. Tal on alati mingisugused asjad käes, korjab tee äärest pudeleid või midagi.

Olen mõelnud, kas Juhan jättis ka sellise mulje ümberkaudsetele, kes teda tee peal nägid kõndimas. Või äkki me vaatame, et see on vaene hull, kes millegipärast rahustab end iga päev jalutamisega - hommikul läheb välja ja kõnnib kümneid kilomeetreid. Aga äkki tal on ka sahtlis luuletused näiteks või mingi muu asi. Me ei tea, kui raske on tegelikult hinnata seda või aru saada.

Terve loeng: ylikool.ee