Mart Raudsaar ETV valimisdebatist: Lauristin üllatas positiivselt, Savisaar vastandus Reformierakonnaga
Meediaõppejõud ja -spetsialist Mart Raudsaar jagas kõrgeimad punktid Marju Lauristinile ning imestas, et Edgar Savisaar ei suutnud näidata mitte mingit värskust.
Eesti Rahvusringhäälingus lõppenud Euroopa Parlamendi kandidaatide debatis jättis kõige parema mulje Marju Lauristin, kes suutis ainsana üllatada, olles erinev oma varasemate aastate esinemiste põhjal kujunenud kuvandist. Paistis silma, et ta on Euroopa teemadega sisulist tööd teinud ning omab ülevaadet Euroopa institutsioonide toimimisest. Ta suutis oma esinemises ühendada emotsionaalset poolt ja faktoloogilist, ratsionaalset poolt.
Üsna lähedase hea tulemuse tegid Andrus Ansip ja Tunne Kelam. Mõlemad nägid välja väga soliidsed. Ansip tõestas veelkord oma armastust statistika ja faktoloogia vastu, mis mõjus veenvalt. Mõningaseks libastumiseks võib pidada tema juttu Prantsusmaa presidendi tundmisest, kelle osas Ansip väitis, et Hollande vajadusel peatab dessantlaevade tehingu.
Tunne Kelami jutt debati algul hästi ei “käivitunud” ning jäi veidi bürokraatlikuks, ent debati teises pooles näitas ta silmapaistvalt head taset, eksimata väitluse heade tavade vastu, mõjudes samas jõuliselt näiteks Edgar Savisaare suunal. Ta tõi debatti jõuliselt julgeolekuküsimused, mida Savisaar püüdis pisendada.
Edgar Savisaar ei suutnud debatis paraku näidata ei värskust ega tuua esile olulisi agendapunkte. Tema esinemine kujunes pigem vastandumiseks Reformierakonnale (tavapärane debatt sellest, kas Eesti on edulugu või on elu läinud Ansipi võimu all väga halvaks). Jutt sellest, et Venemaa ja Hiina gaasitehing annab juurdepääsu Hiinale Venemaa gaasiressursile, ei päde veel niipea: juurdepääsud kõnealustele Venemaa maardlatele tuleb alles ehitada.
Mis puutub Savisaare väljanägemisse, siis ta viskas seljast pintsaku ja “tegi” Larry Kingi, jäädes valge särgi ja trakside väele. Ka kasutas ta Lettermanniga sarnast kehakeelt, mis aga kippus kaadris varjama tema suud ja ei olnud seega eesmärgipärane.
Martin Helme Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast suutis ainsa parlamendivälise erakonna esindajana pakkuda konkurentsi suurtele, seda nii välimuse, kehakeele kui argumentide kasutamise poolest. Samas jäi tema jutt pisut ümmarguseks ning kui Andrus Ansip kippus olema liialt logose (ratsionaalsed argumendid) leeri esindaja, siis Helme oli pigem paatose (emotsionaalsed väited – asjad on nii, sest nad on nii!) esindaja.
Võib nõustuda Heldur Meeritsaga, et väikeste nimekirjade kandidaadid ei suutnud pakuda konkurentsi suurematele nimekirjadele. Marko Kaasik Erakonnast Eestimaa Rohelised rääkis väga vähe, laud tema ees oli tühi ning ta väljanägemine (vuntsid, valge ülikond, kitsas must lips) meenutas tegelast Tarantino filmist. See on mõnes mõttes üllatav, kuna tema soolosaade ERRi valimisraadios oli üsna hea.
Valev Kald Eestimaa Ühendatud Vasakparteist, kes teenib igapäevast leiba Maardu linnavalitsuses abilinnapeana, ei jäänud meelde ühegi olulise väitega peale soovitusega lahendada Prantsuse dessantlaevade Mistralide teema diplomaatiliste läbirääkimiste teel. Veel manis ta “tsiviilkasutust”. Kas Mistralide tsiviilkasutust, jäi segaseks.
Vello Leito IRL Iseseisvusparteist tõstis korduvalt võidukalt üles mingeid paberilehti, kus pidi olema kirjas kogu tõde või olulised teemad. Paraku jäi tema jutt segaseks, küll aga suutis ta üllatada ettevõtete natsionaliseerimise jutuga. “Kasum, mis on välja viidud, on määratu… nõuame selle tagasi 50% ulatuses,” ütles Leito.
Kahtlemata oli debatt huvitav ning nendel valijatel, kes ei ole veel valikut teinud, on homseks valikut küll.
