Mail.eki.ee on küll pisemat sorti, alla saja kasutajaga postiserver, kuid statistika alusel keeldutakse päevas 500–2000 kirja vastuvõtmisest. Keskeltläbi ei jõua kasutajani kümmekond spämmi päevas.

Otsustamaks, kas saabunud kiri on rämps või mitte, vajavad programmid kindlaid kriteeriume. Ja meiliserveril tuleb otsustada kiiresti. Kui kiri on kord vastu võetud, kaasneb sellega kohustus see adressaadini toimetada, saatjale tagastada või informeerida serveri haldajat. Spämmi puhul on kõik võimalused halvad. Saaja kirja ei taha, saatja aadress on olematu või võltsitud ning serveri haldajal pole selle teadmisega mitte midagi peale hakata. Spämm lõpetab oma tee ikkagi prügikastis, kuid jõuab enne sinna sattumist raisata mõttetult palju arvutite aega, võrguressursse ja teha tüli pahaaimamatule saatjaks märgitud inimesele või serverite haldajatele. Esmapilgul võib olukord tunduda väljapääsmatu: et otsustada, kas kiri on rämpspost või mitte, tuleb see vastu võtta ja läbi lugeda, kuid siis on juba liiga hilja selle vastuvõtmisest keelduda.

Lahenduse pakub teadmine, et postivahetus toimub etapiviisi. Kirja edastamisele eelneb uksele koputamine ja enese tutvustamine ning saatja peab ootama, kuni talle vastatakse. Kirja sisu vastu võtmatagi teab meiliserver, kust talle üritatakse seda saata. Telefonikõned, mis algavad sõnadega „Tere, helistan teile firmast … ja sooviksin rääkida juhatajaga” või „Palun raamatupidajat” ei jäta ju samuti erilist kahtlust, et kohe–kohe järgneb järjekordne koolituskursuse, raamatupidamistarkvara, äsjailmunud äriajamisõpetuse vms reklaam.

Elektronposti puhul teab server saatja arvuti unikaalset IP–numbrit. Oletagem, et sellest arvutist on varem saabunud sada rämpskirja ja ei ühtegi asist. Postiserveril pruugib vaid vaadata varem meelde jäetud andmeid ja pilt on selge. Vaevalt, et saja esimenegi kiri teistest erineb ja selle vastuvõtmisest võib keelduda, lisades omalt poolt keeldumise põhjenduse. Logifailides tuhnimise asemel on mõistagi lihtsam ja ökonoomsem koostada soovimatute saatjate IP numbritest nimekiri ja postiserver saab teha nimelt seda, mida arvutid teevad kõige paremini — võtta üks number ja võrrelda seda teiste numbritega oma nimekirjast. Nimekirja, mille ainus eesmärk on loetleda soovimatuid saatjaid, nimetatakse mustaks nimekirjaks.

Märkus: poliitiliselt korrektses maailmanurgas on akronüüm BL (algselt Black List) tõlgendus muutunud. Solvusid saatjad, kelle kiri tuli tagasi teatega „Te olete mustas nimekirjas”, mille peale BL seletati lahti kui blokeeritud nimekiri (Block List). Selle vastu tõstsid omakorda häält poliitiliselt korrektsed meilihaldurid, kes kasutasid musta nimekirja mitte posti blokeerimiseks, vaid ainult varustamiseks spämmi eest hoiatava päisega. Hetkemood on nimetada BL–i Boycott List. Kuniks „must” pole eesti keeles tabusõnaks tehtud, nimetame asju õige nimega.

Must nimekiri oma serveris Oma musta nimekirja pidamine on küll teostatav, kuid tüli on sellest märksa rohkem kui kasu. Juba sissejuhatuseks on selge, et esmalt peate ikkagi kõik kirjad vastu võtma ja alles siis on võimalik otsustada, kas soovite samalt saatjalt edaspidigi kirju saada. Osa ressursse on juba raisatud. Liitke siia oma aeg, mis kulub kirja sisule pilgu peale heitmiseks ja saatja IP musta nimekirja kandmiseks. Isegi kui te kokkuvõttes jõuate kirja panna promilli Internetti kasutavatest sadadest miljonitest arvutitest, on saadud nimekirja kasutegur väike.

Niipea kui seniste rämpsposti saatmiseks kasutatud arvutite kasutegur hakkab langema, leiavad saatjad uusi viise teieni jõudmiseks ja teie vaevaga koostatud must nimekiri on kasutu. Nimekirja haldaja peab hoolitsema ka selle eest, et sinna kantud kirjed vastaksid tegelikkusele pidevalt muutuvais oludes. Lihtsaim viis seda korraldada on kirjete aegumine teatud aja möödumisel.

Suisa mõttetu oma nimekiri siiski pole. Te võite sinna kanda kohalikke pisirisustajaid, tüütuid viirusesaatjaid või täiendada oma nimekirja automaatselt. EKI postiserver lisab kohalikku nimekirja saatjaid, kelle kirjad eelnevaist filtritest läbi jõudsid, kuid kirja sisu uurides ei jäänud kahtlust, et tegemist on spämmiga. www.eki.ee/post/turvas.log näitab jooksvalt lisandusi. Asi seegi, aga igal juhul on mõistlikum kasutada ühte või mitut ülemaailmset musta nimekirja.

Ülemaailmsed mustad nimekirjad

Kogu maailmale kasutuseks avatud musta nimekirja väärtus kasvab mõõtmatult. Tüüpiline suurspämmija saadab välja miljoneid kirju ja kõigi analoogilise sisuga kirjade laialisaatmiseks kulub tunde. Kui esimene, kes sellise kirja saab, kannab saatja andmed ülemaailmsesse nimekirja, saavad sellest paari minuti jooksul teada kõik seda nimekirja kasutavad postiserverid. Toimub võidujooks ajaga ning spämmija viimased kirjad ei pruugi enam kellelegi kohale jõuda.

Loomulikult pole pilt nii lihtne, kuid ka mitte väga kaugel tegelikkusest. Pole küsimust, et postiserver, mis kasutab mõndagi ülemaailmset musta nimekirja, on spämmi eest paremini kaitstud. Küsimus on pigem selles, milliseid nimekirju kasutada. Igaühel neist on oma poliitika ja ükski ei välista, et nimekirja võib sattuda eksitusi. Probleem peaks olema tuttav estpak.ee ja hot.ee kasutajaile. Mõlemad domeenid on viimase paari aasta jooksul vahelduva eduga mõnes agressiivsemas mustas nimekirjas olnud.

Mida suurem on meiliserver, seda vähem saab postihaldur endale lubada asjalike kirjade tagasilükkamist. Nimekirju, millesse kantakse kerge käega terveid riike nagu Brasiilia või Taiwan või kogu teenusepakkuja aadressiruum esimese spämmikirja peale, võib endale lubada ainult üksikisik. Maailma suurimad elektronposti teenuse pakkujad nagu Hotmail või Yahoo! kasutavad enamasti ainult oma nimekirju.

Kokkuvõtteks

Mustad nimekirjad on hetkel spämmitõrje alustalad. Kasutage neid, kel vähegi võimalust, aga hoidke silm peal, et teie lemmiknimekiri endiselt töötab ja oma usaldusväärsust kaotanud pole. Väga meeldiv oleks, kui mõni Eesti teenusepakkuja peegeldaks mõnda neist nimekirjadest kohalikus serveris. Et mustad nimekirjad spämmijatele tõepoolest peavalu tekitavad, annab tunnistust raevukas rünnak nende vastu. Käiku on läinud kõik vahendid: sõnavabaduse piiramise eest kohtusse kaebamine, laimukampaaniad ja sabotaazh.

Kui sõnavabadusele apelleerimise katsed on siiani läbi kukkunud (õigus rääkida ei tähenda ometi kohustust kuulata), siis kuritegelike rünnete vastu pole keegi kaitstud. Paar ülihead nimekirja lõpetasid sügisel töö lakkamatu häirimise tõttu, varjusurmast tuli ainsana välja SPEWS. Artikli kirjutamise ajal ilmus teade easynet.nl kadumise kohta, põhjuseks nimekirja haldaja väsimus. Kahju, oleksin seda kindlasti soovitanud. Minu tunnustus kõigile neile, kes on võtnud kohustuseks päevast päeva meili teel levivat rämpsu piirata. Ilma nende entusiastideta oleks elektronpost juba ammu kasutuskõlbmatu.

Põhjalikumalt Arvutimaailma paberväljaandes. Tellimiseks kliki siia