2009. aastal käis ka Eestis valimas 43 protsenti valijatest ning võrreldes 2004. aastaga oli kasv peaaegu kaks korda. Siiski ei paneks mind imestama, kui sel aastal on eesti valijate huvi osalemise vastu taas tagasihoidlik.

Põhjuseid on mitmeid. Kuigi sellest on viimasel ajal palju räägitud, ei saa jätkuvalt enamik inimesi aru, miks nad üldse valimiskasti juurde minema peaksid: Euroopa Parlament on endiselt kauge ja hämar asutus, mistõttu ei mõisteta, mida mandaadi saanud esindaja teeb ja kuidas ta minu huvide eest seisab.

Kuigi nii mõnigi poliitik on endale bussi muretsenud ja käib inimesi üle maa EP (Euroopa Parlamendi) teemadel harimas, on arusaam „kuldsest ja mugavast pensionipõlvest kaugel Euroopas" väga visa kaduma. See on üleeuroopaline probleem. Õnneks pole Eestis asi siiski nii hull kui Ühendkuningriikides, kus vaid 11 protsenti inimestest teab, kes neid Euroopa Parlamendis esindab. Säärane ignorantsus ELi institutsioonide suhtes hirmutab.

Valimisnimekirjad on seekord küll avatud, samas pole lõplikult lahti saadud ka peibutuspartidest. Ei Savisaar ega Ansip lähe Euroopa Parlamenti, kuid tõenäoliselt korjavad nad väga suure portsu valijate hääli. Õigustatult tekib küsimus, mis nende häältest siis ikkagi saab? Miks nad kandideerivad, kui nad oma mandaadist loobuvad?

Lisaks sellele suutsid IRL ja Reformierakond valimised taaskord labaseks keerata. Politoloog Tõnis Saartsi sõnul on see väga ebaefektiivne taktika, kuna eurovalimistel osaleb pigem keskmisest intelligentsem valija, keda agressiivne ja pealetükkiv vastandamine häirib. See võib viimasegi valijagrupi eemale peletada.

Kuid kõige olulisem argument, miks valimisaktiivsus tõotab madal tulla, on see, et puudub „süsteemiväline", huvitav ja värske kandidaat, kes end teistele tugevalt vastandaks. Eelmistel valimistel oli selleks Indrek Tarand, kes tuuseldas põhjalikult kõiki erakondi ja andis valijatele võimaluse protestihäälteks.

Samas on mul hea meel, et tänavu Eestis eriti protestihääli ei anta. Euroopas laiemalt tähendab vastandumine ju seda, et märkimisväärne osa poliitilistest jõududest on ülepea Euroopa Liidu vastu, kelkides sellega, kuidas nad valituks saades ELi sisemiselt lammutama hakkavad. Kuigi EKRE, eesotsas Martin Helmega, suhtub Euroopa Liitu kriitiliselt, on nad ses küsimuses märgatavalt leebunud. Rääkimata nende mõju marginaalsusest.

Euroopas on aga olukord teisiti. Nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal on paremäärmuslike populistide kandepind tublisti kasvanud ja nende häältesaak tõotab tulla rekordiliselt suur. Erinevalt vanadest ja alalhoidlikest jõududest, kes tahavad jätkata põhimõtteliselt samal kursil, erutab ja mobiliseerib radikaalne lähenemine inimesi palju rohkem. Ja ELi lõhestamisest huvitatud kodanikud lähevad suurema tõenäosusega ka valima.

Valijate apaatsusest ja eurovastaste pealetungist hargneb üks tõsine probleem. Kui tänavune valimisaktiivsus jääb sarnaselt 2009. aastale  umbes 43 protsendi juurde, siis uurimisinstituudi Open Europe hinnangul tähendaks see, et ligi 75 protsenti kõigist Euroopa valijatest hääletaks kas ELi vastu, mõne alustalasid õõnestava radikaalse muutuse poolt või ei vaevuks üldse oma häält andma.

Selline statistika teeb murelikuks, sest sel juhul jääb vaid neljandik neid, kes pooldavad status quo'd ehk ELi säilitamist või senisest tõhusamat koostööd liikmesriikide vahel.

Kui see peaks tõeks osutuma, tekib paratamatult küsimus, et kui legitiimne üldse EP oma otsustes on? Kas väga õhukese mandaadi alusel aetav ühtsuspoliitika, mille vajalikkusest Eesti ja Euroopa tipp-poliitikud jutlustavad, kuid millele kolm neljandikku eurooplastest pole alla kirjutanud, on aus, demokraatlik ja legitiimne poliitika?