VALIMISBLOGI: Föderaliseeruda või mitte?
Nende müütiliste „omade" võitlusest kaugel Euroopas annavad igavatel vaheaastatel tunnistust mõned betoonehitised, spordihooned või lähedal asuv uus mitmetasandiline ümbersõit. Objektiivselt vaadates elu paraneb, sellega peab tädi Maali küll nõustuma, ometi on ta viie aasta jooksul turujärjekorras toimunud vestluste käigus jõudnud kujundada negatiivse arvamuse Brüsselist ja eriti sellest lipsuga saadikust, kelle ta sinna valis. Pole ammu näinud! Nüüd on taas käes see aeg, kus tuleb valijatega suhted üles soendada, kuid suurem osa sellistest kohtumistest kulgeb vaheaastatel tekkinud barjääri ületamiseks. Ühised arusaamad, mida viis aastat tagasi valijatega jagati, on sama kiired kaduma kui eurobuss.
On mitmeid valdkondi, kus eliidi ja keskmise valija nägemused Euroopast ei ühti. Nende valimiste kontekstis on ilmselt olulisim Euroliidu föderaliseerumise küsimus. Eelmisel aastal tehtud uuringust selgus, et Eesti äri- ja poliitikaeliit toetab ülekaalukalt (55% vastanutest) tulevikustsenaariumi, mille kohaselt EL jääb rahvusriikide ühenduseks, millele on antud täiendavaid ülesandeid. N-ö pehme föderaliseerumise järel oli eliidi teiseks eelistuseks liikumine föderatsiooni suunas. Rahva seas domineerivad risti vastupidised seisukohad - kõige eelistatum variant oli rahvusriikide rolli tugevdamine Euroopa Liidus, kõige ebapopulaarsem aga föderaalriigi idee (kõigest 6% vastanutest). Oodatult on maaelanikkonna hulgas käärid veelgi suuremad.
Ühelt poolt sellised tulemused ei üllata - eestlaste jaoks on suveräänsus raske vaevaga kätte võidetud väärtus, millest loobumist nähakse alistumisena. Paralleelid Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel on jätkuvalt argivestlustes kerged tekkima. Globaalse geo- ja majanduspoliitika valguses radikaalselt muutuv suveräänsusdefinitsioon nõuab rahva seas pikka ja põhjalikku selgitustööd. Jakobsoni isamaakõnedele on vaja moodsat ekvivalenti, mida aga majandusnäitajate kestev fetišeerimine kindlasti pakkuda ei suuda. Seda ekvivalenti võiks pakkuda näiteks president Ilves, kes juba eelmise kümnendi alguses toetas tugevalt Euroopa föderaalriigi ideed.
Rahva hulgas on samas sügavale juurdunud arusaam, et riigid jäävad vabalt ühinedes suveräänseks ja üksnes jagavad oma suveräänsust üksteisega. Absoluutne, jagamatu ja aegumatu suveräänsusprintsiip on ise ajale jalgu jäänud. Brüsseli ja Strasbourgi vahel pendeldavate poliitikute jaoks on see elementaarne ning nende vaateid jagab Euroopa ja maailma turgudele pürgiv ärieliit. Hoopis keerulisem on uusi arengusuundi selgitada maarahvale, kelle jaoks need protsessid pole nii vahetud. Jätkuvalt soovitakse EL-i näha institutsioonina, mille sees tuleb saadikutel vankumatult Eesti asja ajada.
Eliidi ja rahva vaheline lõhe Euroopa Liidu tuleviku küsimuses pole üksnes Eestile omane. Rahva vastuseisu tõttu peatati Euroopa põhiseadus ratifitseerimine ning sama stsenaarium oleks iiralste tõttu peaaegu kordunud Lissaboni leppega. Faktid räägivad selget keelt: kui Euroopa Liidu tihedam koostöö pannakse rahvahääletusele, siis võib julgelt panustada euroskeptikute edule. Nii ongi Euroopa föderaliseerumine toimunud hiilimisi aluslepingute täiendamise ning Euroopa Kohtu lahendite kaudu. Kättesadanud võimaluseks oli majanduskriis, mis pakkus võimaluse liikmesriikide fiskaalpoliitika tugevamaks integreerimiseks. Valitud on mugav tee, mis läheb ringiga tädi Maalist mööda.
Paralleeluniversumites elamine on loogilise tulemina tugevdanud rahvuslike jõudude toetust üle Eurooopa. Veelgi kurvem on juhtiverakondade saatus, kes peavad kahe pingevälja vahel laveerima. Meenub Andrus Ansip Postimehe esiküljel Eesti lipu taustal ja IRLi valimisplatvormi pealkiri „Ajame Eesti asja Euroopas". Lisaks valimisi mantrana saatev jutt, nagu oleks tegu riigikogu valimiste eelmänguga. Eliidi kaksikelu ning meedia ühekülgne EL-i käsitlus lõpeb paraku sellega, et tädi Maali otsustab solidaarne olla rahva enamusega, kes ei lähegi sel aastal valima. Liiga keeruline, liiga kauge, lipsuga noormees on nagu kuuvarjutus ja protestiks päikeseprille eelistada ka nagu ei taha. Huvipuudus Euroopa suhtes kajastub madalas valimisaktiivsuses, mis on ja jääb eurointegratsiooni suurimaks takistuseks.
Tegelikult võiksid need bussid Brüsseli ja Pärnu-Jaagupi vahel tunduvalt tihedama graafiku alusel käia ning korruptsiooni asemel asjakohasematele teemadele keskenduda. Usun, et keskenduksid ka, kui häälte püüdmine enam esmane vajadus poleks. Küllap kasvaks siis ka rahva toetus Brüsselist pärinevate arengute suhtes.
