Ükski valimisdebatt, olgu ta üldine või temaatiline, ükski valimisprogramm ega kandidaadi sõnavõtt ei möödu ilma Ukrainas toimuvat mainimata. Seda ei saa kindlasti taandada üksnes hirmule suure idanaabri ees. Euroopa Liidu reaktsioon Venemaa suhtes on tõstatanud mitu olulist küsimust: kuidas ühtlustada välis- ja julgeolekupoliitikat, mida võtta ette energeetikas ja kui suur on tegelikult Venemaa mõju Euroopa välispoliitikale.

Kuigi need on teemad, mis vajavad arutelu Eesti ja Euroopa tasandil, on kurb näha, kuidas kohalikud erakonnad on Ukraina sündmusi labaselt ära kasutanud.  Mõned näited: IRL tuli välja plakatiga, millel suudlevad Tallinna linnapea ja Venemaa president. See peaks viitama Venemaa korruptiivsele mõjule Euroopas.

Edgar Savisaar pole plakatile kindlasti juhuslikult valitud, samal ajal võiks antud küsimuse näitlikustamiseks teha plakati Sergei Lalakini ja Indrek Raudse embusest. Millegipärast on ka Reformierakond läinud vastandumise teed, justkui saaks mossitava Savisaarega kohe Kremli kellad kauba peale ning sarnase reklaamiga nagu IRL ja oravad on välja tulnud ka Konservatiivne Rahvaerakond.

Seega võib öelda, et mõnes mõttes rikkusid Ukraina sündmused ühed väga olulised valimised ära. Olgugi, et küsimused, mida on nende raames tõstatatud, vääriksid pikemaid arutelusid ja selgeksvaidlemist, on tänavused valimised juba liiga mitmendat korda järjest kujunenud Vene kaardil põhinevaks mänguks, kus isikutele rõhudes üritatakse valijate hääli meelitada. Peale selle, et niisugused võtted on solvavad valijatele, on julgeoleku kitsas käsitlus halb ka laiemalt.

Tegelikult on Euroopa Liidu ees väga palju olulisi väljakutseid, mis vajavad läbiarutamist. Me peame tõsiselt mõtlema, kuidas hoogustada majanduskasvu ja võistelda USA, Hiina ning tärkavate riikidega globaalsel turul; kuidas kujundada meie elukorraldust säästlikumaks, et tegelda kliimasoojenemisest tulenevate väljakutsetega; kuidas aidata ELi enda piiride vahetus läheduses toimuvatest konfliktidest saabuvaid põgenikke; milliseid pädevusi tuleks Brüsselile juurde anda ja milliseid võib-olla ära võtta.

Need väga põhimõttelised küsimused on vaid mõned näited teemadest, mille üle vaieldakse mujal Euroopas. Eestis ei kuule neist aga suurt midagi. Tõsi küll, erakondade valimisprogrammid on võrdlemisi mitmekülgsed ja seal on puudutatud paljusid valdkondi, kuid olgem ausad, programme loevad ju vaid ajakirjanikud ja poliitikavaatlejad (ma tean, et see on lahmiv seisukoht, kuid siiski lähedal tõele).

Veel eelmisel aastal vaieldi ka Eestis Euroopa Liidu tuleviku üle - kas liikuda lähemale föderatsioonile või jääda riikide liiduks. Nüüd jõuab see aga vaid ääremärkuste tasemel mõnes debatis eetrisse. Valimiskampaaniat jälgides tundub, nagu oleks kõik muud probleemid ammu lahendatud ja olulisimaks, millega tegelda, on jäänud korruptsioon. Korruptsiooni vastu tuleb loomulikult võidelda, kuid ma kahtlen, kas seda tuleks seada valimiste põhiküsimuseks, kui visata kas või korraks pilk peale eelpool loetletud teemadele.

Nii et mina ootaksin kandidaatidelt märksa laiemat käsitlust meie julgeolekust, kui seda on Savisaarega hirmutamine. Me vajame rohkem sisulisi arutelusid ja konkreetseid seisukohti Euroopa väljakutsete suhtes. Euroopa Parlament on selleks liiga oluline koht, et sinna äraleierdatud võtete ja loosungitega pürgida.