Liina Raud: Uskumus, et igaüks on oma õnne sepp tekitab vihaseid inimesi ning ajendab Eestist lahkuma
Ma jalutan oma tütrega Kadrioru pargis ja näen, et 4-aastase Kevini õnn - täitsa päris jalgpall kohe - on tema enda kätes. Kevinile hiilib ligi temast umbes aasta noorem Jüri ja uurib, kas tohib ka Kevini õnne hetkeks oma käte vahel hoida. Ei tohi, vastab Kevin peaaegu jahmatava kalkusega. Mine osta endale oma õnn. Las su isa ostab. Või ema, kui isa ei juhtu olema. Kas sa siis ei tea, et igaühe õnn on tema enda kätes? Seda viimast lauset Kevin muidugi ei ütle, seda kuulen ma oma peas täpselt nii, nagu mulle on õpetatud. Ja ma saan vist esimest korda väga selgesti aru, mis mind selle mantra juures on tegelikult kogu aeg ärritanud.
Mul on ju hea meel Kevini üle. Tal on hea isa. Tal on ilus pall. Nad käisid möödunud aastal päikesereisil, teab Birgitta ema, kes on Kevini isa töökaaslane ja pealtnäha ka väga õnnelik inimene. Aga Jüri paistab Kevini kaitseasendist kuidagi endasse tõmbuvat. Ta ei ole kurb, ta on vihane. Ma märkan tema pisikesi rusikaid, mis salamisi kokku tõmbuvad. Ühel päeval on need rusikad suured. Aga siis on juba hilja. Igaüks-on-oma-õnne-sepp õpetus ei tooda õnnetuid, vaid vihaseid inimesi. Ja nendega juba rallit ei sõida.
Praegu räägitakse palju sellest, kuidas inimesed Eestist lahkuvad. Siit ei minda ju mingist abstraktsest põlgusest oma riigi vastu, nagu kõige kõrgematest kõnetoolidest ekslikult mõista antakse. Inimesed põgenevad ühiskonnast, mille "iga mees on oma õnne valaja" tüüpi mentaliteet inimesed üksteisest eemale tõukab. Keegi ei otsi ju kergemat elu.
Inimesed vajavad riiki, kus hoitakse kokku. Kus asju arutatakse ja tehakse koos. Nad tahavad elada ühiskonnas, kus koostööd ei tehta mitte ainult NATO-s või Kesk-Aafrika Vabariigis, vaid ka ühismajas, kogukonnas, külas, tööl. Abikäe ulatamisest on Eestis kahjuks saamas formaalsus. Kohustuslik sõnum "Jõulutunneli" annetustelefonile.
Distantsilt heidetud kaastundlik pilk memmekesele, kes Viru keskuse ees käpikusse raha anub. Kirikuisa sametine jutt ja tipp-poliitiku kalkvel silmad jumalateenistuse televisiooniülekandes. Kõik see on tore. Kuid probleemid, millele kogu ühiskond Kristuse sünnipäeval peaaegu kohustuslikus korras mõtleb, ainuüksi sellest mõtlemisest ei lahene. Ja just nende probleemide pärast siit praegu lahkutaksegi.
Ja mida siis teha? Eraldi mänguväljakud Jürile ja teistele temasugustele? Või mõelda korraks väga lihtsalt ja ehk naiivseltki? Küsida mõned lapsikuvõitu küsimused? Äkki on koos palju toredam palli mängida? Ehk annab tolle niiväga igatsetud rikkuse tunde hoopis teistega arvestamine ja nendest hoolimine?
Äkki teeb meid õnnelikuks see, kui meie sõbrad on meie ümber, mitte teisel pool maakera, kuhu nad iseenese õnne sepp olemist proovima on sunnitud sõitma? Võib-olla peaks Kevinile juba varakult selgitama, et tema palliga ei juhtu midagi, kui ta selle korraks Jüri kätte usaldab? Äkki oleks aeg 21. sajandile terekäsi ulatada ja üksinda tegemise asemel teha koostööd?
