Häli Tarum: Aina vähem eestlasi soovib Eesti asemel välismaal töötada
Samuti mõjutas Eesti elanike olukorda tööturul majanduskriis - vähenesid palgad ja kasvas tööpuudus ning väljavaated leida Eesti tööturul soovitud ja oskustele vastavat tööd kahanesid oluliselt. Paratamatult olid töötajad sunnitud otsima töökohta kodukohast kaugemalt, mistõttu võis mõningatel juhtudel pealinna kolimisega võrdväärseks või isegi ahvatlevamaks lahenduseks olla hoopiski tööle minek Soome või Skandinaaviasse.
Kui viimastel aastatel oleme harjunud lugema uudiseid, et aastast aastasse on Eesti elanike väljaränne ja välismaal töötamine suurenenud, siis värskelt valminud Sotsiaalministeeriumi poliitikaanalüüsist „Eesti tööealise elanikkonna väljarändepotentsiaal aastal 2013" selgub hoopiski, et Eesti elanike väljarändepotentsiaal on võrreldes 2010. aastaga langenud.
Kui 2010. aastal väitis 8,5% Eesti tööealisest elanikkonnast, et neil on kindel plaan välismaale tööle minna ja nad on selleks teinud ettevalmistusi, siis 2013. aastaks on väljarändepotentsiaal langenud 5,9%-ni. Nii on näiteks välismaale tööle minna soovivaid inimesi 2013. aastal võrreldes 2010. aastaga vähem meeste, ehitusvaldkonna töötajate ning oskustööliste ja kõrgemalt haritud inimeste hulgas.
2010. aastal mõjutas sobiliku töö puudus oluliselt Eesti tööealise rahvastiku soovi välismaal tööd leida, kuid kolme aasta jooksul on olukord tööturul paranenud ning koos sellega kasvanud ka inimeste optimism Eestis tööd leida. 2010. aastal oli iga neljas välismaal töötamise kavatsusega Eesti elanik töötu, kuid 2013. aastal moodustasid tööd otsivad inimesed kõigist väljarändekavatsusega inimestest 10%. Samuti on Eesti elanikud võrreldes majanduskriisi aegse 2010. aastaga kindlamad oma töösuhete jätkumise osas.
Seega näeme 2010. ja 2013. aasta väljarändepotentsiaali uuringu tulemustest, et Eesti elanike välismaal töötamise soovid on tugevalt mõjutatud riigi majanduslikust olukorrast. Kui Eestil läheb hästi ja tööturul sobivaid töökohti leidub, siis ei soovi inimesed ka nii väga välismaale tööle minna. Tõsi, väljarändepotentsiaal küll alati täies mahus ei realiseeru, kuid nendele võrreldavatele uuringutele tuginedes võib eeldada, et lähitulevikus välismaal töötamine väheneb.
Kuigi tihti näidatakse tööjõu väljarännet negatiivses valguses, siis tegelikult tuleb selles näha ka head. Ühelt poolt on arusaadav Eesti mure - oleme vananeva rahvastikuga väikeriik, kus aastast aastasse siseneb tööturule vähem inimesi kui sealt lahkub. Seepärast on meile oluline, et kõik kodumaised töökäed leiaksid siin rakendust.
Samas on tööjõu vaba liikumine ehk Euroopa Liidu kodanike õigus töötada ükskõik millises liikmesriigis üheks Euroopa Liidu põhivabaduseks, mis teenib head eesmärki - luua Euroopa Liidus ühtne ja hästitoimiv tööturg. Välismaal töötamine ei ole oma olemuselt halb, seda ei tohiks käsitleda ainult probleemina, vaid näha sellega kaasnevaid negatiivseid ja positiivseid aspekte ning loomulikult leida Euroopa Liidu ning üksikute liikmesriikide eesmärkide ja huvide vahel tasakaal.
Me võiksime oma eesmärgiks seada, et tulevikus minnakse välismaale tööle just puhtast tahtest, mitte majandusliku sunni tõttu. Paraku vastab enamus välismaale tööle minna soovijad väljarändepotentsiaali uuringu kohaselt endiselt, et kõige olulisem põhjus, miks välismaale minna soovitakse, on soov teenida suuremat töötasu.
Me peaksime püüdlema selle poole, et Eesti elanike välismaale tööle minemise peamiseks põhjuseks oleks hoopis soov ennast erialaselt täiendada, saada uusi kogemusi ja silmaringi avardada - avatud mõtlemisega ning mitmekülgsete oskustega kaasmaalased on Eesti jaoks kahtlemata suur väärtus.
Kuigi väljarändepotentsiaali uuringust selgus, et väljarändepotentsiaal on kõige kõrgem noorte seas, siis on noorte välismaale tööle siirdumise põhjused võrreldes vanemate inimestega mõnevõrra erinevad. Välismaal töötamise kavatsusega noorte jaoks on Eestist lahkumise põhjuseks pigem soov maailma avastada ja ennast erialaselt täiendada, mitte Eesti elus pettumine või erialaste väljavaadete puudumine.
Seetõttu on oluline välismaale tööle ja õppima siirdunud noortes ja ka vanemaealistes seda positiivset suhet Eestiga edasi säilitada. Seda enam, et viimastel aastatel on suurenenud ka tagasiränne. Statistikaameti andmetel on viimastel aastatel pöördunud Eestisse tagasi 30-40% väljarännanud Eesti kodanikest. Välismaalt naasnud töötajaid tuleks näha ressursina, kelle teadmiste ja kogemuste rakendamine kodumaal aitab kaasa meie arengule. Eesti on liiga väike, et silmaklapid peas eirata seda, mis mujal maailmas toimub.
Kokkuvõtvalt nõustun 14. oktoobri Postimehes kirjutanud Tõnu Runneliga, kes leidis: "Kusagil elamine on privileeg, mitte kohustus. Ärge sundige privileege peale, andke ka teistele vabadus valida, nagu te ise olete valinud jäämise. Need, kes jäävad, tagasi või juurde tulevad - las nad tegelevad minejatele takistuste loomise asemel parem siinse väärtuse edasiehitamisega."
Arenenud riikide rändepoliitika reguleerib sisserännet, mitte väljarännet. Samuti ei oleks Eesti selline tegevus kuidagi vastavuses Euroopa Liidu ühtse majandusruumi põhimõtetega. Kuid mis me saame teha, on säilitada sidemeid välismaale tööle siirdunutega ning panustada ise riigi arengusse nii, et see oleks välismaale tööle läinutele atraktiivseks kohaks, kuhu naasta.
Väljarändepotentsiaali uuringust selgus, et endiselt on Eesti elanike jaoks peamiseks välismaale tööle minemise takistuseks pere ja sõbrad Eestis. Samuti on oluliseks piiranguks vajadus hoolitseda laste ja lähedaste eest. Seega, lähtudes välismaal töötamist piiravatest teguritest, võib järeldada, et tagades parimas tööeas inimestele Eestis laste kasvatamiseks meelepärase keskkonna, on vähem tõenäoline, et nad soovivad välismaale tööle minna, sest just lapsed ja pere on need, mis hoiavad inimesi oma kodumaal ja meelitavad välismaale läinuid siia tagasi.
