Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas ajalehes KesKus: Vabadus, võrdsus, vaesus!
Ning siinkohal mõtlen ma päris vaesust, mitte sellist, mida on harjunud kiunumisega kritiseerima Eesti šampanjasotsialistid ja kaaviarivõrdõiguslased, kel lihtsalt nagu ei jätkuks aju, et ringi vaadata ja väike kalkulatsioon teha - kui halvasti me ikkagi elame?
Prantsuse revolutsiooni aegse roosa hüüatuse ning maailma esimese töötava poliitloosungi „Vabadus, võrdsus, vendlus", võiks vabalt pooleks rebida ja asendada slõuganiga „Vabadus, võrdsus, vaesus". Sellisel juhul vastaks plakatist kaks kolmandiku ehk kaks viimast sõna suures osas maailmast tõele, sest vaesed ollakse üsna võrdselt.
Kommunist, sotsialist, liberaal, kapitalist või fašist - kõik nad on võrdsed kahes asjas - vaesuses ja surmas. Vabadusega on asjalood juba märksa kaheldavamad.
Ebavõrdsusel on muidugi 100 õudset põhjust, reeglina on süüdi valitsus või mõned teised vereimejad. Huvitaval kombel ei jätku suurel osal kannatust, et tõelised põhjused välja rihtida: ülemäärane inimhulk, ressursside piiratus ning arutu ülejõu elamine.
Tootjate arv väheneb või nad monopoliseeruvad ja suure grupi inimeste ainuvõimalikuks väljapääsuks jäävad tulevikus hädaabitööd - riigistruktuuride kinni makstud halvapalgalised kohad.
Ja meie siin seletame üksteisele mõtlikult, et oleme vaesed.
Muide, isegi õnneriik Taani (kus elavad uuringute järgi maailma kõige õnnelikumad inimesed) suursaadik on öelnud, et püksirihma tuleb paratamatult hakata koomale tõmbama.
Samal ajal jahutakse meil mingist rahvuslikust katastroofist, sellest, kuidas ülehomseks on kõik eestlased Soome tööle läinud. Ja jälle ei viitsita märgata, et sama loogika alusel lähevad soomlased tööle Rootsi, rootslased Norrasse, taanlased Suurbritanniasse... See on täiesti normaalne ring ja ahel, mitte tatipritsimist ja lõputut hala vääriv koht.
Kes saavad, mingu muidugi Soome tööle. Nägemist. Teenite rohkem raha ja saate üle küüru ka, kui ei viitsi tööd teha. Aga teisest otsast on Eesti statistiliselt (Sisekaitseakadeemia andmed) üks kõige kiiremini remigreeruvaid riike Euroopas. Seda statistikat nutu ja hala sekka muidugi avalikult liiga tihti ei pritsita, ent tõde jääb tõeks: väga paljud lahkunud eestlased tulevad tagasi.
Ebavõrduse põhjuseid on iseloomustatud ka mõtteteraga: ühiskond on muutunud nii komplitseerituks, et enamus rahvastikust ei ole suuteline seal toimuvates protsessides osalema. Või ei taha seda teha, kui vaadata valimisi ja mõtelda, kui palju on neid, kes põõnavad madratsil, selle asemel et valida - ehkki nõudma on pärast meistrid. Võimetus ja tahtmatus osaleda ühiskonnas tekitab õige ruttu sotsiaalse mahajäämuse.
Kui mingis ühiskonnastruktuuris toppamajäämise protsent suureneb, hakkab kohe tekkima igasugust karva vasakpoolsust, kes tahavad kõike ümber jagada, kuna pähe ei mahu, et kõigepealt peab olema, mida jagada.
Kuni radikaalvasakpoolsuseni, mis ei pajata enam „võrdusest" või jagamisest, vaid laseb käiku kõikvõimalikud muud meetmed - püstolid, kinžallid ja mõned granaadid, sest nad soovivad iga hinna eest näha paksude väikekodanlaste paksu verd, saamata grammigi aru, et nende olu see parandama ei hakka, vaid laastab pigem viimasegi stabiilsuse ning ajab asjad päris uppi.
Samas ei taha abitöölisena kusagil Mäktoonaldis töötada ükski valge ja selle teevad ära kurjad värvilised, kes mööda maad liikudes nõuavad üha häälekamalt, et mingeid Põlis-Euroopa riike pole olemas ning uuskultuure tuleb aktsepteerida täiega või veel rohkem.
Kogu see asi ei lõhna just erilise jõukuse järele, ent ometigi oleme me veel jõukad. Siin. Euroopas. Ka Eestis. Ja selle asemel, et üksteisel silmi peast välja kratsida, sõimata mingeid „teisi" ühiskonnakihte, kadestada ja vihata rikkamaid ning tahta jõukamale (aga muidugi idioodist) naabrimehele tuld katusesse surgata, võiks pigem maha rahuneda ja mõtiskleda, kuidas võtta vastu paratamatult ka meid tabav üleüldine maailma vaesemaks muutumine.
Kui nutikas ei ole, võib kolinal kukkuda.
Oma jõudu õigesti rakendades on Eestil ilmselt lootus pääseda või tänasega võrreldes tõusta. Me lihtsalt ei ela muu rikka maailmaga sedavõrd ülejõu hästi.
