Kultuuriüldsuse ja reformierakondlasest ministri vastastikune antipaatia ei ole kellegi jaoks saladus. Teada on seegi, et kultuurilehe valitsuse suhtes kriitiline joon on olnud Reformierakonnale pikalt pinnuks silmas. Taoline ebanormaalne olukord ei saa muidugi igavesti kesta. Miski peab muutuma. Kuna Reformierakonna poliitiline liin on igavene ja muutumatu, siis peab muutuma ajaleht.

Kui tegutseda, siis otsustavalt! Senine peatoimetaja tehakse ametist priiks. Uue leidmiseks korraldatakse näiline konkurss. See kukutatakse läbi, misjärel panevad "tundmatuks jääda soovivad" isikud toimetaja kohusetäitjaks reformistide arusaamu jagava inimese. Formaalselt ajutine juht asub agaralt talitama ja mõne päevaga pühib uus luud platsi puhtaks ka teistest "ebakonstruktiivsetest" toimetuse liikmetest.

Sama otsustavalt käiakse riigikogus ümber eelarvearuteluga. Mõte, et mõni vastasrinna ettepanekutest võiks olla mõistlik või et opositsiooni muret madalate lastetoetuste pärast võiks tõsiselt võtta, on muidugi täiesti ennekuulmatu. Veelgi mõeldamatum on see, et opositsiooni soove võiks kasvõi osaliselt arvestada.

Terroristidega ei räägita. Mine tea, mida nad muidu veel võivad nõudma hakata. Kõige tipuks marsib reformistide väliselt väärikaim rahvaesindaja parlamendi kõnetooli ja teatab, et oponentide liigne sõnaõigus on parlamendi töövõimet pärssiv ja seda on vaja piirata, ning annab üle vastavasisulise eelnõu. Nimelt andis põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste reedel menetlusse riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatused obstruktsionismi tõrjumiseks.

Samasse ritta kuulub soov allutada avalik-õiguslik ja praegu veel sõltumatu rahvusringhääling kultuuriministri kontrollile.

Võimu avaliku suhtlemise joonis lubab üsna selgesti aimata, kuidas Partei oma käitumist iseenda ja oma jüngrite jaoks põhjendab. See põhjendus on üldjoontes alljärgnev:

Eesti on edukas. Seda vaid seetõttu, et Eestit juhib õige Partei. Need, kes Parteid kritiseerivad, õõnestavad Eesti edu ja seeläbi riiki kui sellist. Nad on vaenlased ja peavad saama võidetud, vaigistatud, demoraliseeritud.

Kriitikuid on nelja tüüpi. Kui kriitikuteks on opositsioonierakonnad, siis tuleb nad armutult maha suruda. Kui kehtivad seadused võimaldavad poliitilist vastuhakku ja kahjulike ideede levitamist, siis tuleb neid seadusi muuta.

Kriitikute hulka satub ka riigi tippametikke, nagu näiteks õiguskantsler. Kui sellised pealtnäha päevapoliitikast kõrgemad ametikandjad juhtuvad väljendama Parteile meelehärmi valmistavaid mõtteid, siis tuleb neid sildistada. Paremal juhul ei ole nad piisavalt kursis Eurostati viimaste andmetega, halvemal juhul on nad lihtsalt lollid. 

Kahjuks on kriitikute seas ka hulk valele teele eksinud vabakondlasi. Need opositsiooni ussitajate võrku langenud inimesed tuleb õigele teele tagasi aidata, aga kui nad vastu punnivad, siis tuleb neid puukallistajaid avalikult naeruvääristada. Kui ka see ei aita, siis tuleb nad jääkeldrisse kinni panna ja sinna unustadagi.

Veel hullem on see, et kriitikute seast võib leida ka vasakpoolitsevaid intellektuaale ja "loovisikuid". Nende puhul ei aita muu, kui destruktiivse elemendi välja vahetamine, asendamine teistega, konstruktiivsematega.

Kui peaks juhtuma, et ka Partei endi ridadesse on siginenud õrnahingelisi õiekesi, kelles taoline pluralismi tasalülitamine tekitab kui mitte just kõhedust, siis vähemalt nõutust, siis tehakse neile kiiresti selgeks, et tegemist ei ole tavaolukorraga. See on sõda Eesti edu vaenlastega ja sõdida siidkinnastes ei saa.

Umbes selline on müüt, mille Partei on enesele maalinud ja millesse ta ise jäägitult usub. 

Seni veel ei ole Partei suutnud kõiki teisitimõtlejaid vaigistada. Seni veel. Aga aeg, mil tuleb otsustavalt asuda kaitsma Eesti demokraatiat Reformierakonna eest, on käes.