JUHTKIRI: Nutikuse asemel löövad valimisreklaamid massiga
Tegelikkuses tegi meedia nende eest töö ära ning teisejärguliseks muutus tõsiasi, et üleriigilise või ülelinnalise kampaania asemel olid nende plakatid vaid ühe tänavalõigu reklaamtulpade ühel küljel. Meedias keeras vindi peale ka see, et nad ise öö varjus oma plakatid ära sodisid.
Eelneva võib aga kokku võtta ühe sõnaga – nutikus. Kuidas aga kirjeldada koos kooli algusega kampaaniat alustanud päriserakondade plakateid?
Eesti „Silvergate“ Reformierakond on läinud oma liikmete nimede kallale. Nii on endine justiitsminister Michal ümber nimetatud Kristen „uus Russalka ristmik“ Michaliks. Postri alumist äärt kaunistab juba ohtralt kriitikat pälvinud uhke olemise kampaania tempel.
Tõsiasja, et võimul on oldud juba pikalt, millegi kardinaalselt uuega välja tulla ei suudeta ning täna riigis ja linnas valitsev olukord ongi suures plaanis see, mida saavutada on tahetud, peegeldub lisaks Reformierakonnale ka Keskerakonna plagudelt. Väikese humoorika kõrvalepõikena annab Kalle Klandorf teada, et tal kõik töötab ning ka Meelis Pai ei hoia pärast nukuteatrist lahkumist uue töökoha reklaamimisel kopsumahtu kokku.
Sotsiaaldemokraadid on oma plakatiga vististi veidi ämbrisse astunud, sest Jüri Pihl lubab Pirita muuta ausaks, turvaliseks ja roheliseks. Et aedlinna rohelisus on suvisel ajal ennekõike aiaomanike vihmutussüsteemide taga kinni, tundub, et Pihl teeb oma plakatil reklaami hoopis valimisliidule Tallinna Rohelised…
Järele jääb veel IRL. Plakatit vaadates tundub, et Eerik-Niiles Kross on oma iPhone’iga teinud endast pildi (vt ka selfie või enekas), sellele siis Instagramiga filtri peale pannud ja seejärel trükikotta saatnud. Palju mõjuvam olnuks ajalehes KesKus ilmunud reklaam, kus on ajamata habemega Kross ning kiri „EERIK-NIILES KROSS, täiesti normaalne inimene“.
Kui KesKus juba jutuks tuli, ei saa kuidagi üle ega ümber Juku-Kalle Raidist, kes soovitab Lasnamäe kanalis härra linnapeal jalga puhata. ("Tehtud!"?)
Kõiki neid ideaalse näonahaga üleelusuuruses inimesi vaadates tekib aga paratamatult mõte, kas reklaamikampaaniaga saab kuidagi parandada skandaalides mõranenud usaldust erakondade ja valijate vahel? Kas võiks välikampaania vähendada nende inimeste osakaalu, kes ei oskaks riigikokku valida mitte ühtegi erakonda? Või suurendab valija usaldust erakonna vastu valija raha eest tehtud reklaamidel valija raha eest valijale tasuta asjade lubamine?
