Kuigi viimasel ajal on jalgrattakultuur siin vaikselt pead tõstma hakanud, on Tallinnal arenguruumi küllaga, eriti kui võrrelda meid maailma ühe rattasõbralikuma linna Kopenhaageniga. Kui seal sõidab jalgrattaga tööle üle kolmandiku linnaelanikest, siis Tallinnas tehakse kõikidest igapäevastest liikumistest jalgrattaga vaid üks protsent.

Pealinna jalgrattakultuuri aeglase arengu põhjus on linnaruum. Kuni rattaga linnas liiklemine on oluliselt ebamugavam ja ebaturvalisem kui jalgsi, ühistranspordi või autoga, on ennatlik loota, et inimesed kasutaksid oma igapäevatoimetuste tegemisel regulaarselt jalgratast. Turu-Uuringute 2011. aasta uuringust „Linnakodanike rahulolu Tallinna avalike teenustega“ selgub, et jalgrattateede olemasolu ja turvalisust peab tervelt 24 protsenti linlastest väga halvaks.

Põhiliseks probleemiks on kergliiklusteede ebaühtlane kvaliteet ja ühtse rattateede võrgustiku puudumine. Selgelt jääb vajaka lähenemisest linnale kui tervikule - tänaseni pole linnaosad omavahel kergliiklusteedega korralikult ühendatud. See teeb näiteks Nõmmelt Piritale sõitmise aeganõudvaks ja ebamugavaks.

Kuigi paberi peal on Tallinnas 217 km kergliiklusteid, siis igaüks, kes vähegi rattaga on sõitnud, teab, et arvestatav osa nendest on pigem ratturivaenulikud. Jääb mulje, et linnavalitsus on osa rattateid maha märkinud lihtsalt märkimise ja mulje loomise pärast: et vähemalt paberil olla justkui tublid rattataristu arendajad.

Pealinna kergliiklusteede puhul on tihti jäetud arvestamata liiklejate reaalsed vajadused. Mis tolku on teelõigust, kus rattatee ja kõnnitee on integreeritud ilma igasuguste eralduste või märgistusteta ning kuhu peavad samaaegselt läbisegi mahtuma väga erineval kiirusel kulgevad ratturid kui ka jalakäijad? Kesklinna kõnniteedel liiklemine ei sobi ratturitele, sest puudub eraldatus jalakäijatest, samuti on mureks kõrged äärekivid, keset teed ette jäävad tänavavalgustuspostid või bussiootepaviljonid. Rattatee mõõtu ei anna välja ka kulunud eraldusriba sõidutee ääres, mida on raske märgata nii ratturil kui ka autojuhil. Selliseid autoteele joonitud rattateid on Tallinnas üle 40 kilomeetri.

Loomulikult on mõistetav, et kesklinnas, erinevalt näiteks Piritast, on rattateid ruumipuuduse tõttu keerulisem rajada. Seega oleks esialgu piisav, kui ehitada kesklinna kasvõi 3-4 korraliku kõnni- ja sõiduteest eraldatud kergliiklusteed, mis ühendaksid linna keskust Pirita, Nõmme, Ülemiste ja Kristiine suunal.

Lisaks kergliiklusteede vähesusele on probleemiks ohtrad jalgrattavargused. Kui suvel langeb varaste saagiks keskmiselt üle kolme jalgratta päevas, siis ei saagi imestada, et isegi jalgratta endale soetanud inimene seda igapäevaselt kasutada ei tihka. Varguste ennetamiseks oleks linnal vajalik lisaks praegusele kahele kesklinnas tegutsevale valvega veloparklale avada sarnaseid parklaid ka teiste linnaosade keskustes.

Tasub kaaluda ka ööpäevaringse valvega parklate tegemist Balti jaama ning bussijaama. Sinna saaksid reisile suunduvad inimesed jätta oma ratta, et siis bussi või rongiga naastes taas koju sõita. Suvel on vajadus hooajaliste parklate järele ka randades. Samuti tasub mõelda valveta parklate juurde turvakaamerate paigutamisele.

Nii Riias kui ka Varssavis töötavad rattalaenutused, mida kasutavad linnaelanikud ja ka turistid. Kopenhaagenis on mindud veelgi kaugemale: nimelt pakub linn juba 1995. aastast kasutamiseks tasuta rattaid, millega sõitmiseks tuleb lukustusmehhanismi sisestada münt, mis hiljem sõitjale tagastatakse. Tänaseks on linnas tasuta laenutamiseks üle 2500 jalgratta. Identse erikujundusega rattad ei tohiks pakkuda ka liiga suurt kiusatust varastamiseks.

Tallinna rattasõbralikuks muutmisel on täna pall linnavalitsuse väljakupoolel. Euroopa roheliseks pealinnaks pürgival Tallinnal peaks motivatsiooni korraliku jalgrattataristu loomiseks ometi ju jaguma. Rattarohkes Tallinnas väheneks autot kasutavate linnaelanike arv, õhk muutuks puhtamaks ning leeveneks kasvava linna süvenev probleem parkimiskohtadega.