Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür on välisministrite kõnede kontentanalüüsi viinud läbi juba 1996. aastast. Ojulandi kõne, milles 75 korda tulid jutuks Euroopa Liit ja muud Euroopa institutsioonid, on omamoodi statistiline rekord.

“Jah, kui võtta puht statistiliselt, siis on ta kõige-kõige eurokesksem,” ütles politoloog Raadio Vaba Euroopale. “Ei ole kunagi varem nii palju kordi mainitud Euroopa Liitu läbi erinevate märksõnade. Praegu selles kõnes Euroopa teema ületas kordselt kõikide muude teemade mainimise kokku, nii et selles mõttes on olnud järjest kasvav tendents,” selgitas Tüür.

Välisminister toonitas vajadust tagada, et edaspidi kuuluks igale liikmesriigile Euroopa Komisjonis hääleõigusega volinikukoht ja meie soovi säilitada Nizza leppe järgne häältejaotus. Ühtlasi mainis ta põgusalt vajadust arvestada Eesti huvidega Euroopa Liidu maksupoliitika alase seadusandluse kohaldamisel.

Samas on tema eelkäija ministriametis Toomas Hendrik Ilves juba jõudnud kritiseerida nii maksutemaatikat, kuna see olevat Euroopas seitsmendajärguline kui seda, et koostöö asemel rõhutab Ojuland liidusisest konkurentsi.

Üllatavam oli, et juba teist aastat järjest jättis Ojuland praktiliselt mainimata Venemaa poliitika, milles ta ligi kaks aastat tagas lubas kiiret edu. Idanaaber tuli mainimisele üksnes illegaalsete immigrantide tagasivõtulepingu tarvidusest kõneldes. Riigikogu väliskomisjoni liige respublikaan Eiki Berg tunnistas, et mitmed riigikogulased oleksid eeldanud põhjalikumat käsitlust.

“Venemaa teema ei leidnud sellist kajastatust, nagu Riigikogu saadikud oleksid oodanud välisministrilt, pidades silmas välisministri kunagisi üleskutseid uue poliitika suunal. Et me peaksime Venemaaga teist rida ajama. See jäi tahaplaanile. Võibolla välisminister on õppinud ja ta ei tule lagedale selliste tundlike teemadega,” oletas Berg.

Kui uskuda Karmo Tüüri läbiviidud uurimust põhisuundade kõnedest, siis on Ojulandi huvi Moskva suunal elanud läbi olulise kokkutõmbumise. Kui 2002. aasta juunis peetud kõnes mainis ta Venemaad koguni 14 korral, siis mullu jõulude eel oli välisministri kõnesse sellest jäänud vaid üks põgus lauselõik.

Sarnase kahanemistsükli on läbi elanud ka eelmise välisministri Toomas Hendrik Ilvese Venemaa-huvi. Veel 2001. aasta juunis tuli idanaaber Ilvesel jutuks 18 korral, kuid sama aasta oktoobris mainis ta venelasi vaid korra. Tüüri hinnangul on Eesti eestvedaja hoiaku Moskva suunal minetanud ja juhindub sellest, mida teeb Brüssel. “Jälgitakse mõõduka intensiivsusega Euroopa Liidu üldist suhtumist Venemaa suunal,” nentis politoloog.

Isamaaliitlane Tunne Kelam arvas, et Venemaast möödaminek on välisministeeriumi taktikaline käik. Kuna positiivset öelda on vähe, siis pingetest rääkimine võib ka Eestile varju heitma hakata. Samas usub ta, et ignoreerimistaktika võib osutuda printsiibituks ja tähendada ebaõiguse tegevusetut pealtvaatamist.

“See, et me üldse ei reageeri ja et Hodorkovski arreteerimine ja eriti pressivabaduste jõhker kärpimine ja kodanikuvabaduste mahatallamine, õudusunenägu, mis toimub Tšetšeenias, et me kõike seda ei taha märgata ja esile tõsta, see kindlasti ei õigusta meie rolli ühinenud Euroopas,“ mainis ta Raadio Vaba Euroopale.

Välisministrite kõnede kontentanalüüs aastate lõikes viitab, et Balti naabritele pühendatud lõik kuivab kokku. Kuigi Ilvest ja Ojulandi on vastandatud erineva suhtumise pärast Balti regiooni või Põhjala koostöösse, ei osuta Tüüri kontentanalüüs siin kuigi suurtele erisustele.

“Suhtumine regionaalsesse koostöösse on välisminister Ojulandil soosivam kui välisminister Ilvesel. Samas see kõnekirjutajate vennaskond on ju suhteliselt ühesugune olnud. Kuna nende meeleolud pole suuremat muuutunud, siis ka kõned on jäänud suhteliselt sarnaseks,” mainis Tüür.

Ettekande järel kritiseeris Ilves praeguse valitsuse poliitikat, et see on pelgalt sündmustele reageeriv, nagu Pavlovi koer. Eiki Berg seevastu nimetas kogu Eesti varasemat poliitikat tagantjärele reageerivaks, mainides, et just nüüd on võimalus muuta see reageerivast algatavaks. Liitumine Euroopa Liidu ja NATOga annab selle võimaluse, sest siiani on kulunud liiga palju energiat Venemaa rünnakute tõrjumisele, kuid edaspidi on Eesti suurte ühenduste liikmena tunduvalt raskemini haavatav.

“Eesti võiks ju ka näidata üles aktiivsust proaktiivsust ettevaatava välispoliitika näol, et me ooleme ettevaatavad. Me peaksime paljuski selle ressursi, mis meil ajalises mõttes kulus rünnakute tagasi löömiseks, kulutama nüüd uute initsiatiivide väljapaiskamiseks,” ütles Berg.

Ressursse sellise algatustele aldima poliitika elluviimiseks peaks lisanduma pidevalt ja nagu Tunne Kelam osutas, on ka riigikogulaste välispoliitika alased küsimused muutumas varasemast asjatundlikumaks.