Jaanus Piirsalu: Brežnevi-armastus ja Töökangelase medal - Back in the USSR?

Sel nädalal oli Venemaal Nõukogude nostalgiat tunda veidi rohkem kui tavaliselt. Esiteks selgus veidi üllatuslikult, et Venemaa elanikud armastavad Nõukogude Liidu juhtidest kõige rohkem hoopis Brežnevit, mitte Stalinit või Leninit. Teiseks andis president Putin üle esimesed Töökangelase medalid. Tegemist on aunimetusega, mis loodi Nõukogude Liidus nii ammu nagu 1927. aastal ning mida anti välja kuni liidu lagunemiseni.

NSV Liidus muudeti aunimetus 1938. aastal „sotsialistliku töö kangelaseks“, aga seda nimetust ei saanud praegu mõistetavatel põhjustel enam kasutada, kui siis ehk kujul „kapitalistliku töö kangelane“, mis aga oleks kõlanud pehmelt öeldes kummaliselt. Pealegi soovis Putini Töökangelase staatust luues selgelt premeerida sellega peamiselt nö tavalisi töölisi, kes on ühtlasi ka tema peamised toetajad üle Venemaa pensionäride ja riigiametnike kõrval.

Töörahva pühal ehk 1. mail üle antud viie esimese Töökangelase medali saaja hulgas olidki treial Tšeljabinskist, mehhanisaator Voronežist ja söekaevur Kemerovost. Aga medali said ka kaks tuntud valgekraed: maailmakuulus dirigent Valeri Gergijev (tal oli üldse hea nädal, sest oma 60. juubelit sai ta tähistada reedel avatud Peterburi Maria teatri uues hoones, kus on nüüdsest Euroopa suurim ja moodsaim lava) ja Venemaa üks tuntumaid kirurge Aleksandr Konovalov.

Töökangelase aunimetust soovitasid Putinil taastada järjekindlalt tema nn usaldusisikud (hiljuti loodud uus institutsioon, kellega Putin regulaarselt paar korda aastas kohtub), kes otsesõnu viitasid sellele, et tegemist oli ühe väga hea traditsiooniga Nõukogude Liidus, mida tasub üle võtta.

Töökangelane pole muidugi esimene „hea NSV Liidu asi“, mis on 2000-ndatel aastatel Venemaal taaselustatud. Kõige tuntum näide on muidugi endise NSV Liidu hümni muusika kasutuselevõtt Venemaa hümnina. Viimasel ajal on Putin hakanud rääkima, et noortele peaks taastama Nõukogude-aegsed VTK normid, muidu tulevad sõjaväkke liigu kribu tervisega noorukid.

VTK kui programm koolilaste kehaliseks arendamiseks loodi Nõukogude Liidus peaaegu samal ajal Töökangelase aunimetusega. Aasta oli siis 1931. Normide täitmiseks pidi jooksma, hüppama, viskama granaati, laskma, ujuma, lõuga tõmbama, köiel ronima jne. Lühend ise tähendas eesti keeles „Valmis Tööks ja Kaitseks“. NSV Liidus korraldati isegi VTK mitmevõistluses meistrivõistlusi. (Eestis oli sel alal Brežnevi-ajal isegi väga kõva äss, tänase Eesti parima ujuja Triin Aljandi vanaisa Viktor Indrikson, kes tuli kolmekordseks NSV Liidu meistriks.)

Lisaks käivad ettevalmistused kuulsa Nõukogude „moosiriiuli“ lennuk An-2 tootmise taasalustamiseks (!), ühtse koolivormi ja ajalooõpiku kehtestamiseks nagu oli ka Nõukogude ajal, mõned hiljuti vastu võetud seadused meenutavad oma mõttelaadilt väga endisi aegu, tahetakse oluliselt karmistada juba Nõukogude-ajal loodud sissekirjutuse-süsteemi jne.

Venemaal on kõigiti tunda, et mida kaugemale ajalukku jääb Nõukogude Liit (aga tänavu möödub selle hiidriigi lagunemisest juba 22 aastat), seda ilusamana seda Venemaal tahetakse mäletada.

No kes oleks uskunud 15 aastat tagasi, et Nõukogude Liidu stagneerumise sümbolist Ljonja Brežnevist saab Venemaa inimeste lemmik? Aga nii on, näitab värske sotsiloogiline uuring.

Tuntud Moskva küsitlusfirma Levada-keskuse sotsioloog Aleksei Levinson tegi enne maipühi ärilehes Vedomosti kokkuvõtte küsitlusest, millega uuriti värskelt venemaalaste praegusest suhtumisest Venemaa 20. sajandi juhtidesse enne Jeltsinit ja Putinit.

Nõukogude Liitu 18 aastat juhtinud (1964-1982) Brežnev oli ainsana kõigis vanuserühmades kahe kõige populaarsema riigijuhi seas. Vanema ja keskmise põlvkonna (üle 40-aastased) seas jagas ta esikohta koos Leniniga, noorema põlvkonna (25-40 aastased) seas oli ta võrdselt populaarne viimase tsaari Nikolai II-ga ning päris noorte venemaalaste seas (alla 25-aastased) jäi Brežnev alla vaid Nikolai II-le. Seejuures oskasid Brežnevile hinnangut anda kõige rohkem küsitluse vastanutest. Lenini, Stalini ja Nikolai II kohta jätsid hinnangu andmata palju rohkem vastajatest.

Huvitav detail, et kõige nooremast põlvkonnast – ehk nende seas, kes pole kunagi ise elanud Brežnevi-ajastus - suhtusid temasse positiivselt eelkõige need, kes enda väitel hääletasid aasta tagasi presidendivalimistel praeguse Venemaa presidendi Putini poolt. (Need, kes noortest Putini poolt ei hääletanud, suhtusid kõige positiivsemalt viimasesse tsaari.) Loogiline, kui arvestada, et Putin on ise korduvalt öelnud, et NSV Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Mulle tundub, et Brežnevi-armastuse selline puhang Venemaal pole juhus, vaid seda on teadlikult kasvatatud.

2000-ndatel on Venemaa suuremate telekanalite tellimusel valminud ja näidatud hulga teleseriaale just Brežnevi-ajastust, viimati näiteks seriaal „Furtseva“, mis rääkis samanimelise NSV Liidu kultuuriministri elust. Enamus nendest seriaalidest on oma toonilt sellised nostalgiliselt romantilised. Üldse on näha selget tendentsi meedias, et rohkem räägitakse-näidatakse seda, mis oli NSV Liidus head.

Kui 2011. aasta sügisel selgus, et Putin naaseb Kremlisse ning avalikkus hakkas rääkima Venemaa stagneerumisest ja Putini muutumisest Brežnevi sarnaseks (Brežnev oli võimul 18 aastat, kui Putin jääb ka seekord kaheks ametiajaks, siis tuleb tal presidendiaega kokku 20 aastat), siis teatas tema pressiesindaja Peskov telekaamerate ees, et tema küll ei karda selliseid võrdlusi, sest Brežnevi-ajastu oli täitsa hea aeg.

Kui Venemaal räägivad paljud, et Nõukogude-aeg oli täitsa tore, siis enamasti peetaksegi silmas just elu Brežnevi-aegses Nõukogude Liidus, kui riik purjetas küll täies vaardis oma võiduka lõpu poole, aga sotsiaalses mõttes elas enamus inimesi kõigi aegade turvalisemat elu Venemaal. Tänapäeval keelduvad lihtsalt paljud Venemaal teadvustamast, mis oli selle pealtnäha turvalise elu taga.

Kuid kõik see Nõukogude Liidu ihalus ja retoorika jääb tänasel Venemaal siiski ainult sellisele sümbolistlikule tasemele, mille eesmärk on lihtsalt sotsiaalset auru ühiskonnas välja lasta ning meeldida teatud ühiskonnakihtidele. Õnneks ei ole küll kuskilt näha, et Putin sooviks Venemaad pöörata Nõukogude riigimudeli suunas. Mõned sümboolsed teod või sõnad ei tähenda veel, et Venemaa on tagasi teel Nõukogude Liitu. Putin on oma hingelt selge konservatiiv, kes on sama veendunud antikommunist kui antiliberaal.