Mulle läheb korda, et tähistatakse ja meenutatakse sündmusi ja asjaolusid, mis võimaldavad vabaduse kestmist ja jätkumist ent ma ei jälgi neid ümbritsevaid meediasündmusi enamasti kuigivõrd suure huviga, sest võistlevate tähelepanuobjektide konkurentsis, igapäevasagina virvarris jäävad inimeste endi rolle üldises aja voolus üledimensioneerivad mälestused ja nendele antav eeter kahjuks alla minu muudele huvidele ja kohustustele. Küllap oleks läinud nii ka loomeliitude pleenumiga kui poleks olnud nimetatud ettekannet ja neid paljusid sõpru, tuttavaid ja meediaorganisatsioone, kes kõnele järgnenud tundide jooksul võimendasid nii sündmust kui sõnumit, pidades seda kindlasti erakordseks, igaüks oma varasemate eelhoiakute ja -arvamuste prisma läbi.

Kõne sisu on mulle sümpaatne ja kui kõneleja resümeeks oleks olnud, et kõik esiletoodud ning piinlikkustki tekitavad teemad väärivad intelligentsete inimeste suurt tähelepanu ja keskendumist, siis oleks ma peaaegu et sellega ka põhiosas nõustunud. Seda eriti Rahvakogu taustal, mis on aasta (või nüüd juba mitmendat aastat järjepanu) teemaks forsseerinud küsimuse Eesti demokraatia eluvõimest, valitsemissüsteemist, erakondade rahastamisest, mis meil on kriitikute arvates arenenud riikidest valgusaastate kaugusel. Minu arvamus, mida ma ei jaksa siinses formaadis seletadagi on vastupidine - et Eesti on kaunis korruptsioonivaba, meil on võrdlemisi hea avalik haldus ja professionaalsed bürokraadid, meil on paigas osalusdemokraatia mehhanismid, mõjude hindamise ja kaasamise metoodikad on valitsuse määruste tasemel kinnitatud jne. Puudu on osalusest sisulisel tasemel. Kuid millegipärast on nii, et tervishoid või sotsiaalhoolekanne või maksud peavad olema kitsalt valdkondlike spetsialistide pärusmaa ja rahva kogud peavad arutama demokraatia küsimusi, sest ainult see või just see on neile jõukohane. Lubage kahelda. Mind huvitab oluliselt rohkem, mida oleks igaüks meist valmis tegema täna 4-aastase Artjomi heaks, kes oma isaga elab 10 ruutmeetrises Kopli kloaagis samal ajal, kui rahvakogu küpsiste ja tee kõrval otsib Eesti valitsemiskultuurist paralleele Birmaga. Olen kuulnud, et Kadri Ibruse loo järel ummistus toimetus kõnedest inimestelt, kes tahtsid kuidagi aidata. Aga progressiivse subeliidi kedratav diskursus Eesti elanike murede edetabeli esikümnest ei heitu ja nii tegeleme me tõenäoliselt ka edaspidi inimeste elukvaliteedi küsimuste asemel sellega, kas on võimalik poliitikakujundamises o s a l e d a. Ma esitan hüpoteesi, et see diskursus ei taasesita üldse olulise enamuse inimeste peamiste väljakutsete või murede esikümmet.

Pr Lille küsimused ja rõhuasetused olid aga värskendavalt sisulised ja ma oleksin rõõmus, kui vähima suurusjärgu probleemide asemel oleks Rahvakogu või Jääkelder (või kesiganes püüab täna täita võimukriitiliste aktivistide murede lahendamise lava) võtnud just need küsimused enda taldrikule.

Üks sõber väitis, et Tiit Ojasoo arvates või teda parafraseerides oleks kõne jäänud tähelepanuta, kui selle esitanuks kergelt habetunud keskealine mees.
Kahtlemata võib see olla nii, aga läks teisiti ja konkreetselt ajal, kindlas vormis ja ühelt poolt väga spetsiifilise ja teisalt väga avara auditooriumi ees esitas kõne naisterahvas, kes minu teatrihuvilistest sõprade hulgas on hea renomeega (mina olen oma kahe väikese tütre eluajal ainult korra jõudnud teatrisse ja seetõttu ei mängi tema professionaalne karjäär või tuntus minu jaoks mingit rolli ja ei mõjuta kõne sisukust või minupoolset vastuvõttu). Kõik need asjaolud koosmõjus tekitasid konteksti, mis andsid või lausa sundisid kõike seda jõudumööda tõlgitsema.
Tehnilises, kõnekirjutaja perspektiivis oli see võrdlemisi hästi kirjutatud, hea rütmiga, põhimotiivi sõnasõnalise korduse kasutamine oli lihtne ent Eestis näiteks poliitilistes kõnedes väga harva kasutatav võte. Olen ise alati viidanud ühe lemmikuna Bill Clintoni toetuskõnet John Kerry kõnele, kus korduvmotiiv oli "and John Kerry said, send me!" (seda saab taasvaadata siin http://www.americanrhetoric.com/speeches/convention2004/billclinton2004dnc.htm )

Mind hämmastab, et üksjagu inimesi käsitleb Lille kõnet universaalse, ideoloogiaülese käsitlusena sellest, mis on Eestis hetkel valesti ja mis ei ole. "Lugege ja lugege veel," hüüatas mu sõber, kes sellist pateetilisust endale harva lubab.

Või noh, ma pole enda vastu aus - muidugi see t e g e l i k u l t ei hämmasta.
Samuti nagu mind ei hämmasta, et üksjagu inimesi käsitleb seda konkreetselt osana sellest "nomenklatuurivastasest" liikumisest, mis iseäranis selle valitsuse ajal ja iseäranis Reformierakonna suunal kodanikuühiskonna eneseteadvuse tõusu raames on moel või teisel, koordineeritult või spontaanselt, jalad alla võtnud. 

Esimene grupp inimesi tunneb rõõmu - näete, ü h i s k o n d annab taas teada oma rahulolematusest status quo'ga. Teine seltskond ei võta seda aga sootuks osana objektiivsest ühiskondlikust rahulolematusest, sest peab seda kodanikuühiskonna palgaliste ja mittepalgaliste aktivistide ja konsultantide hüperbooli tulemuseks, kus progressiivse subgrupi eliit mässab kastrulis kuumaks aetud supis. Kindlasti on osa sellest käsitlusest tõdemus, et aktivistidel pole endal lahendusi, on vaid meetodid ja huvi üldises segaduses ja Bastille vallutamise käigus tänavatele lastud vereojades ise endile poliitiline või materiaalne tulevik välja joonistada.
Mõlemaid osapooli ühendab usk, et juhuslikkust ja spontaansust ühiskondlikes protsessides pole ja vastas on suured manipulaatorid. Pr Lille formaat - ühepoolne j'accuse, progressiivse noorsoo hävitav süüdistus võimunomenklatuuri suunal kindlasti konstrueeritud vastasseisu modereerimisele kaasa ei aita, pigem kinnitab see ja sellele järgnenud reaktsioonid üksteise eelarvamusi teineteise suhtes.

Lõpetuseks - minu kommentaari aluseks oli ajakirjaniku palve seletada, miks ma Lille ettekannet ühelauselise säutsuna ja spontaanselt nii hindasin: "Hinnang sõltub kuulaja ilmavaatest, aga Mari-Liis Lille kõne tähistab objektiivselt sotsiaaldemokraatliku tõusulaine vaieldamatut tulekut." Ma ei tahtnud sellest kirjutada, sest see pole tegelikult relevantne, et Lille kõne on peegeldus siiski ühte ilmavaatesse juurdunud väärtushinnangutest ja moraalsetest hinnangutest, mis progressiivse ja sotsiaalliberaalse ühiskonnagrupi jaoks on hetkel aktuaalsed. See on pikema ja hoopis teise arutelu teema, ent minu seisukohast pole ühiskonnas probleemiks mitte vasakpoolse neorahvusliku neomarksistliku (Ott Lumi määratlus) hõimu arvamuse mittekuuldavus ega ka sotsiaalkonservatiivsete, reaktsiooniliste traditsionalistide seisukohtade allasurutus - mõlemad on väga häälekad ja omavad otsest sisendit võimu või opositsiooni otsusekujundamisse.

Mina ei kuule enam ammu liberaalide häält, kes seisaks vastu iga ühiskonna- üksikisiku elu aspekti keeldude ja käskudega reguleerimisele, riigi iga päev kasvavale rollile meie elus. Kõik on läinud Kennedy taha ja nõuavad üksteiselt kooris - ära küsi, mida riik sinu heaks saaks teha, vaid mida sina riigi heaks saaksid teha. Ma ei oskagi seda diagnoosida - superetatism, hoolekanderiik, riik kui suur perekond.

Visuaalsed kujutluspildid, mida tekitavad minus mõtted rahvakogust, konsensusmeetoditest ja osaluspeost sarnanevad rohkem mesilassülemiga või meenutavad Enn Tõugu universumi kärjeteooriat, selle asemel, et tunduda adekvaatsete peegeldusena inimese ja riigi suhestumisest, kus esikohal on inimese sünnipärane õigus ja vabadus realiseerida endale antud potentsiaali oma võimete kohaselt.