On ju USA juba pikka aega rääkinud tähelepanu pööramisest Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale, lisaks on tehtud suuri kärpeid USA sõjaväe eelarves, mistõttu loobutakse võimest pidada korraga kaht suurt sõda maailma eri paigus. 
Suurim oht Eesti jaoks on see, kui USA või teiste meie liitlaste väed on mingi konfliktiga seotud, mistõttu väheneb võimalus, et Eesti sõjalise konflikti korral abi saab. USA on meie põhiline liitlane ja me oleme USAst ja tema vägede saadavusest sõjalisest sõltuvad.

Kui Põhja-Korea läheks sõtta Lõuna-Koreaga, siis oleks suur hulk USA vägesid seal hõivatud. Aga lisaks Koreale on konfliktioht ka Iisraeli ja Iraani vahel, sest väidetavalt ehitab Iraan tuumarelva. Sõda Iisraeli ja Iraani vahel tähendaks ilmselt ka USA sekkumist ning see annaks Põhja-Korea praegusele valitsejale julgust juurde.

USA sekkumine Iraanis ja Koreas tähendaks, et USA vägede saadavus langeks Eesti jaoks alla kriitilise piiri, mis suurendaks Venemaa tegevusvabadust kordades. Ja just selles on ohtlik moment meie jaoks. Kui emb-kumb konflikt peaks puhkema, siis see on meie jaoks tugev signaal, et me peaksime viivitamatult riigi rahalised reservid käiku laskma ja täiendama kaitseväe varustust ja ka lahingmoona varusid. Sellises olukorras ei saaks me enam oodata hetke, kus me võiksime neid varusid soetada pika aja jooksul tavapärases korras kaitseeelarvest.

Ma olen olukorra pärast Korea poolsaarel kogu aeg mures olnud. See mure pole olnud akuutne, aga ettearvamatus on seal võtmetegur. Siiski ei võtaks ma Põhja-Korea ähvardusi väga tõsiselt, sest nad on ennegi ähvardanud. Siin võib tõmmata paralleeli ühe muinasjutuga, kus poiss hoiatas küla, et hunt tuleb. Põhja-Korea „hunt“ tuleb juba vaat, et sajandat korda... Aga saja esimesel korral võib see ju tullagi, seda ei tea.

Lisaks Korea poolsaarele ja Iisraeli-Iraani konfliktile on ju ka Süüria kodusõda?
Ma ei pea väga tõenäoliseks, et Lääs seal sekkuks. Muide, on ju ka Taiwani ja Hiina vaheline konflikt. Teisisõnu - neid konfliktikoldeid on maailmas mitmeid ja kui USA ühesse satub, siis on võimalus, et teiste konfliktide osapooled aktiveeruvad. Tekiks doominoefekt, kuhu võiksime ka meie sattuda.

Kui rahvusvaheline olukord on stabiilne, siis tavaliselt keegi sõjalisi avantüüre ette ei võta. Aga minnes ajalukku - Baltikum okupeeriti siis, kui Saksa väed olid tungimas Pariisi. Kes pani toona tähele, mis toimus kusagil Euroopa kolkas, kui Pariis oli langemas?

Täna on meil ju rohkem julgeolekugarantiisid?
Meie tänased garantiid on pigem lepingute kujul, aga ükski leping iseenesest ei sõdi. Selleks on vaja sõjalist jõudu ja saadaolevaid vägesid. Afganistani sõda näitas, kui vähe NATO riigid sinna oma sõdureid saatsid ja mis piiranguid nad oma vägedele panid. Paljud riigid ei lubanud oma vägedel sisuliselt aktiivsest lahingtegevusest osa võtta või saatsid neid piirkondadesse, kus oli suhteliselt rahulik.

Ja mis Afganistanis saavutati? Kui Taliban tuleb võimule tagasi, kas see on siis võit? Ehk teisisõnu - demokraatlikel riikidel on väga raske pikemat aega kodumaalt väljas sõdida, sest sel pole kodanike toetust, meenutagem või USAd Vietnami sõjas.

Kolmas aspekt on see, et majanduskriis on väga selgelt välja toonud, et riikidel pole ressursse, et sõdu pidada.

Ja Venemaal on?
Kõikidel riikidel on vähe ressursse, aga küsimus on selles, mida Putini Venemaa tähtsaks peab. NATOs on praegu jäänud järgi neli riiki, mis panustavad sõjalisse riigikaitsesse rohkem kui 2 protsenti SKTst. Need on USA, Suurbritannia, Kreeka ja Eesti.

Palju Venemaa oma armeele kulutab?
Venemaa panustab palju rohkem kui 2 protsenti. Aga Venemaaga on nagu Hiinagagi – tema sõjalised kulutused pole läbipaistvad. Venelastel on suured siseväed ja piirivalveväed ning neid statistikasse ei loeta, kuna nad ei allu kaitseministeeriumile. Aga isegi ilma nendeta on kulutused armeele 2,8-3 protsendi juures SKTst. Kui lisada venelaste sõjalistele kulutustele sise- ja piirivalveväed ning see kulu, mis läheb sõjatööstusele, siis pakun, et see number võib olla vahemikus 3,5-4 protsenti SKTst.

Eelmise nädala lõpus andis Putin äkitselt käsu korraldada Musta mere piirkonnas õppus.
Ükski Venemaa naaber pole agressiivne, mistõttu pole erilist põhjust sääraseid õppusi korraldada. Paraku seda siiski tehakse. Näiteks 2009. aastal toimus Eesti piiri ääres kaks õppust, mille ajal harjutati tegevust Baltikumis paiknevate NATO vägede vastu. Muuhulgas koos taktikaliste tuumalöökide andmisega.

NATO hoiab madalat profiili ja liitlaste põhikreedo on see, et Venemaad ei tohi ärritada. Aga Venemaa võib ärritada küll ja vajadusel ka jõudu rakendada. Nii nagu juhtus Gruusias 2008. aastal.