Ja arvestades, et 1939. aastal olid Eesti ja Soome arengutasemed üsna sarnased, võinuks see pärituule korral ka tõeks osutuda.

Mitmed nendest lugudest kirjeldavad ideaalset Eestit, millele kunagi eluvõimalust ei antud. Narratiive ühendab kiire majanduskasv ja taevast tumendab NSVLi jäine hingus. On neid, kes toovad välja vältimatud probleemid võõrtööjõuga ning neid, kes kardavad, et piiride puudumine oleks kaasa toonud veelgi suurema väljarände.

Sellest kõigest hoolimata nähakse okupatsioonita Eestit vaimusilmas ikkagi ideaalse elupaigana. Ja kuigi ühe esseekonkursi osalejad pole veel esinduslik valim Eesti ühiskonnast, annab see ometi märku suhtumisest. Õnneks on see suhtumine diametraalselt erinev mentaliteedist, mille järgi on Eestis väikesed palgad või mõttetu kliima.

Nii ei peaks tänane päev olema ootusäreva hirmu päev, täis mõtteid selle üle, kas me näeme aega, mil Eesti on olnud vaba kauem, kui on kestnud nõukogude okupatsioon. Las jääda ka 25. märtsi mõtted 25. märtsi jaoks. Tänane päev sobib unistamiseks. Soome 90ndate elatustase on meil praegu käes. Aga kas me tahame kunagi ka Soome 2013ndaid või midagi hoopis paremat?

Mõelgem siis, milline oleks ideaalne Eesti tulevikus ja kuidas selleni jõuda. Sel korral on meil võimalus oma unistused teoks teha.